Hurraa! Nüüd ma sülitan kõigele. Jätkan oma tööd vaikides, kannatlikult, ehkki mu närvid pannakse veel tõsiselt proovile. Vabariigi juhtkonnas tuleb veel muudatusi, kuid mina olen juba kõrvaline. Küll püüavad veel tõestada, et ma juhtisin vabariiki valesti, et kõrvalekaldumised ideoloogias olid seotud selliste kaadritega nagu Väljas jmt.” Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest. E-raamat ei sisalda pildipoognat.
Оглавление
Johannes Käbin. Aastate ja kauguste tagant
Johannes Käbin. Aastate ja kauguste tagant
Saateks
MÄLESTUSED. 20. sajandi algul
Peterburi äärelinnas
Koolis
Komsomol
Kuidas nõukogude võim külas kinnistus?
Nõukogude-parteikool
Külanõukogu esimees
Esimene ekskursioonirong Sovturist
Kolhooside loomise juures
Paberivabrik Kommunar (1930–1934)
Tavritšeskoje, Omski oblast (1935–1936)
Õpingud Punase Professuuri Instituudi partei ajaloo instituudis (1936–1938)
Moskva Naftainstituut (1938–1941)
Eestisse
Suure Isamaasõja algus
Balti laevastiku aluste kangelaslik retk
Leningradi blokaadis
Kaadrit ette valmistamas
Leningradi. Võrru. Tallinna
Tagasi Tallinnas
Sõjajärgse arengu algus. 1944–1950
Kollektiviseerimine
Põllumajanduslik ühistegevus
Hruštšov Eestis
Partokraatiast ja prohvetlusest
Sõjajärgne ideoloogiatöö
Rahvamajanduse tõus ja võitlused ideoloogiarindel
Võimukoridoride tõmbetuultes
Kuidas mind esimese sekretäri kohalt maha võeti
PÄEVIKUKATKED69
29. jaanuar 1979
27. juuli 1979
6. september 1979
31. oktoober 1979
14. november 1979
1. detsember 1979
24. veebruar 1980
4. märts 1980
17. märts 1980
27. märts 1980
9. mai 1980
13. mai 1980
15. juuni 1980
18. september 1980
7. oktoober 1980
11. jaanuar 1981
9. veebruar 1981
2. mai 1981
5. mai 1981
11. mai 1981
27. oktoober 1982
12. jaanuar 1983
22. jaanuar 1983
21. veebruar 1983
24. veebruar 1983
11. märts 1983
12. märts 1983
30. märts 1983
juuli 1990
veebruar 1992
märts 1992
15. juuni 1992
3. juuni 1993
31. oktoober 1993
Narva – Jaanilinn [1994]
Lisa. Johannes Käbini sugupuu
Väike kommentaar Johannes Käbini mälestustele ja päevikukatketele
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
Отрывок из книги
Nõukogudeaegse Eesti komparteijuhi Johannes Käbini mälestusi on kaua oodatud, sest jutud nende olemasolust on avalikkuses ringelnud juba alates 1980. aastate lõpust. Mälestuste kirjutamist kinnitas nii Käbin ise kui ka mitmed inimesed, kes temaga pärast pensionile jäämist lävisid. Tollal jõudsid avalikkuse ette siiski vaid üksikud mälestuskillud ja needki eelkõige ajakirjandusele antud intervjuude vahendusel.1 Selle vähese infoga kõik üldjoontes piirduski. Ka Käbini surm 1999. aastal ja sellele järgnenud aastad ei toonud mälestuste küsimuses selgust,2 sest avalikkuse ette need ei jõudnud, mistõttu kerkis üles õigustatud küsimus: kas need ongi üldse olemas? Tänaseks on saladuseloor sellelt küsimuselt eemaldatud ning Käbini mälestused jõuavad lõpuks lugeja palge ette. Tõsi, tegemist on siiski pooliku ja katkendliku käsikirjaga, mis on autoril jäänud lõpule viimata ning viimistlemata.
Suure tõenäosusega hakkas Käbin mälestuste koostamist kaaluma 1970. aastate lõpus, mil ta parteijuhi kohalt mahavõtmise järel suunati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Sel tseremoniaalsel ametikohal oli rohkem aega oma elukäigule tagasi vaadata. Küllap oli ta oma noorusaja tegemiste peale juba varemgi mõelnud, millest annab tunnistust kas või tema 1975. aastal kirjanik Vladimir Beekmanile antud intervjuu, milles leidub mitmeid huvitavaid fakte lapsepõlvest ja tema parteilise karjääri algusaastatest.3 Ka Käbini abina töötanud Leo Laks on märkinud, et tema „peremees” hakkas mälestusi kirja panema pärast parteijuhi ametikohalt lahkumist, kusjuures ettepanek nende kirjutamiseks olevat tulnud Moskvast Poliitilise Kirjanduse Kirjastuselt (isegi vastav leping olevat sõlmitud), kus oli hiljuti trükivalgust näinud Eesti NSV-d tutvustav venekeelne ülevaateraamat „Nõukogude Eesti” (ilmus 1978) liiduvabariike tutvustavas sarjas. Selliseid nõukogude tegelikkust ilustavaid propagandaraamatuid oli Käbini nime all ilmunud juba varemgi, siis kui ta veel parteijuhi ametit pidas. Kuna Eesti NSV oli omamoodi eelpostiks NSV Liidu suhtlusel välismaailmaga, siis tõlgiti neid üllitisi lisaks vene keelele ka soome, inglise ja saksa keelde. Käbin mõistagi neid raamatuid ise ei kirjutanud, kuna sellised üllitised olid enamasti kompartei keskkomitee aparaadi kollektiivseks „loominguks”. Üks sarnane raamat ilmus Käbinil vene keeles ka hiljem (1982, inglise keeles 1985), ajal, kui ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
.....
Kremli jaoks olid Eesti NSV-st laekuvad kaebused heaks ettekäändeks omamoodi näidispuhastuse läbiviimiseks liiduvabariigi tasandil. Konkreetselt kasutati ära Anna Brandti aktiivsust, kes saatis 1949. aastal hulga kaebekirju Kremli kõrgetele võimukandjatele, „paljastades” Karotamme möödalaskmisi liiduvabariigi juhtimisel, kaadri komplekteerimisel, nn kodanliku natsionalismi vastu võitlemisel ja teisteski valdkondades. Brandt pidas ennast isiklikult „kannatanuks”, kuna ta oli vabastatud kohalikust riigikontrolli ministeeriumist ning ka tema vend oli parteitöölt kõrvaldatud. Seega oli Moskvasse saadetud kaebuste taga suuresti isiklik solvumine ja soov eelkõige Karotammele kätte maksta. Hoolimata sellest „isiklikust” taustast, pandi just 1949. aasta veebruaris Moskvas algus „Eesti süüasjale”, mis tõi kaasa Karotamme mahavõtmise ja ulatusliku kaadripuhastuse Eesti NSV-s.
Neid sündmusi on senises ajalookirjanduses juba piisavalt kirjeldatud. Siinkohal on oluline tõdeda, et Käbini roll nendes sündmustes ei olnud sugugi teisejärguline. Kui 1949. aasta suvel saabus Eesti NSV-sse ÜK(b)P KK kontrollbrigaad, siis eriti „väärtuslikku” informatsiooni said nad Käbinilt, kes teatas Kremli emissaridele, et oli korduvalt juhtinud juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu sellele, et liiduvabariigi juhtkonda kuulub palju sobimatut kaadrit. Nii olevat ta teinud korduvalt ettepaneku näiteks Nigol Andreseni vallandamiseks, kuid teiste vastuseisu tõttu see ei õnnestunud. Alles 1949. aasta augustis suutis ta oma eesmärgi saavutada, kasutades mõjutusvahendina Eesti NSV julgeolekuministeeriumist saadud kompromiteerivat materjali. Karotamme vigadest kirjutas Käbin pikalt 1950. aasta jaanuaris ÜK(b)P KK sekretärile Georgi Malenkovile saadetud kirjas.