Отрывок из книги
Alguses oli see mingi moodustis. Või isegi mitte seda. Raskus, lisaraskus, ballast. Ma tundsin seda tol esimesel päeval õues väljadel. Mul oli tunne, nagu oleks keegi hakanud minu kõrval või pigem minu sees hääletult minuga ühte sammu käima, keegi, kes oli keegi muu, keegi teine, aga ometi tuttav. Ma olin harjunud eri tegelaskujusid kehastama, aga see, see oli teistmoodi. Ma peatusin, hämmastunud, rabatuna sellest põrgulikust külmast, mis on mulle nii tuttavaks saanud, sellest paradiislikust külmast. Siis õhu kerge tihenemine, valguse hetkeline varjutus, nagu oleks miski päikesest püstloodis mööda langenud – võib-olla tiivuline poiss või langev ingel. Oli aprillikuu – linnud ja põõsad, läheneva vihma hõbedane helk, tohutu taevas, jäiste pilvede suurejooneline kulg. Siin ma siis olen, painatud, viiekümnele lähenev, äkitselt rünnatud keset maailma. Mul oli hirm, nagu pidigi olema. Ma kujutlesin tohutut kurbust, tohutut ülendust.
Ma pöördusin, vaatasin tagasi maja poole ning nägin enda meelest oma naist seismas akna all kunagi mu emale kuulunud toas. See inimkogu oli liikumatu, vaatas pilku pööramata minu poole, kuid mitte otse mind. Mida ta nägi? Mis see oli, mida ta nägi? Ma tundsin end põgusalt pisendatuna, väheolulisena, otsekui oleks mind riivamisi löödud või mulle pilkav õhusuudlus saadetud. Aknaklaasil peegelduv päev pani kujutise aknaavas virvendama ja vääratama – oli see tema või kõigest naisekujuline vari? Ma hakkasin astuma mööda konarlikku maapinda, tuldud teed tagasi, ning see teine, mu sissetungija, kõndis kindlalt mu sees nagu rüütel oma soomusrüüs. Minek oli ohtlik. Rohi haaras mul pahkluudest ning rohu all savis olid augud, jäänud igiammuse karja sõrgadest ajal, mil see linnaserv oli alles lage maa, ning nüüd võisid need panna mind komistama ja võib-olla murdma mõne neist lõpmata paljudest õrnadest luudest, mis väidetakse jalas olevat. Minus kerkis kabuhirmu hoovus nagu iiveldus. Kuidas, küsisin ma endalt, kuidas saaksin ma ihuüksi siia jääda? Noh, nüüd on liiga hilja, ma pean selle ära tegema. Seda ma endale ütlesingi, pomisesin valjusti: Nüüd pean ma selle ära tegema. Siis tungis mulle ninna mere kergelt soolakas lehk ja ma judistasin end.
.....
„Nagu mis?” küsis mu naine.
Ma pöördusin õlakehituse saatel temast eemale.
.....
