Отрывок из книги
2001. aasta mai lõpus, kümmekond päeva pärast seda, kui ma Mats Sigfridssoni viimast korda nägin, vinnati ta Malangeni väinast, siinsest rannikust kolme-nelja kilomeetri kaugusel välja. Räägitakse, et ta oli ilmselt Skognesis merele läinud ja siis üsnagi oma kodu lähedal Straumsbuktas tagasi muuli juurde hulpinud – ja ma eelistan mõelda, et meri halastas selle väeti lapse peale, kelle ta tapnud oli, ja kandis teda parajasti kodu poole, kui keegi kalamees läbi suvehämara seda silmatorkavat, peaaegu valget juuksepahmakat silmas ning poisi asjakohase ettevaatuse ja kurbuse ja vilumusega kaldale toimetas. Hiljem leiti väinast, poolelt teelt Kvaløya saare ja laevakanali vahel, kus Tromsøst tulevad suured lõbusõidu- ja kaubaalused avamerele libisevad, hulpimast üks paat. Paat, nagu selgus, oli Matsi majast umbes kaheksasaja meetri kaugusel kindlalt ankrus seisnud, ja see paistis kinnitavat, et ta oli selle varastanud – aga tegelikult polnud sellele võimalik seletust leida, kuna polnud kedagi, kes oleks väiksema tõenäosusega varas olnud kui Mats Sigfridsson, ja keegi ei suutnud välja mõelda põhjust, miks see vaikne, kombekas poiss oleks pidanud keset ööd merel olema. Kogu lugu oli täielik mõistatus ja igaühel oli oma teooria, miks Mats selles paadis oli või mis kavatsused tal võinuksid olla. Leidus neid, kes rääkisid enesetapust: oli kooliaasta lõpp ja Mats oli nagu minagi ära teinud eksamid, mis pidid tema tuleviku otsustama – stressirohke aeg iga kaheksateistkümneaastase jaoks –, kuid kirjakest polnud Mats endast maha jätnud ja mitte miski ei vihjanud, et ta oli intsidendieelsetel nädalatel masenduses olnud. Kui üldse, siis oli ta paistnud õnnelikuma moega kui tavaliselt. Mõned täiskasvanud ütlesid, et see oli lihtsalt üks viltuläinud vemp, tüüpiline puberteedinarrus, mille poisid aeg-ajalt ainult endale teadaolevatel põhjustel ette võtavad – kuid mitte ükski inimene, kes Matsi tundis, ei pidanud seda teooriat usutavaks. Linna peal vihjasid mõned noored, et see polnud õige asi, aga ühelgi neist polnud õrna aimugi, miks peaks keegi tahtma Mats Sigfridssoni sugusele poisile liiga teha.
Mis minusse puutub, siis minul polnud mingeid teooriaid – tookord mitte. Mats oli mu klassivend ja ta oli mulle alati meeldinud, mis sest, et kaugelt. Ennekõike meeldisid mulle ta pleekinud Kahupea-Kaarli juuksed ja kummaline poolik naeratus, mille ta esile manas, kui mõni õpetaja esitas küsimuse, millele ta vastata ei osanud. Mats ja tema vend Harald käisid kogu aeg koos nagu kaksikud. Inimestel oli kombeks öelda, et nad on lahutamatud, tegelikult peaaegu eristamatud, ehkki Harald oli aasta noorem ja neil polnud üldse nii raske vahet teha. See kaksiklus oli illusioon: illusioon, mille nad ise tahtejõuga loonud olid, sest nad tahtsid ühesugused olla. Neil oli ainult neile mõistetavatel põhjustel vaja identsed olla. Loomulikult olid nad koos ka sel viimasel korral, mil ma neid nägin: oli grunnlovsdag1 ja nad vaatasid Sjøgatal paraadi, kaks blondi poissi, kes seisid minust teisel pool tänavat Norra lippude jões ja kelle silmad jälgisid paraadi täpselt ühtemoodi, pead pöördusid korraga ja ajasid kaela pikaks, nii et neist jäi masinlik mulje, peaaegu nagu automaatidest vanamoodsal laadaplatsil. Nad torkasid alati silma ja paistsid isegi rahvasummas olevat omaenda maailmas, maailmas, kuhu keegi teine siseneda ei saanud. Ainult et tol päeval polnud nad üksi ja nad polnud enam päriselt koos, sest seal, kus kunagi oli olnud kaks ja ainult kaks, oli nüüd kolm: Mats, Harald ja see kolmas. Maia. Muidugi ma teadsin, kes ta on: ta oli mõnda aega Haraldi klassis õppinud, käies kohal enam-vähem nii, nagu tuju oli, kuni jättis kooli üldse pooleli, ja ma nägin kohe, et nii ebatõenäoline, kui see ka ei tundunud, oli Maia nendega kohe ikka päris koos. See üllatas, aga nagu näha, ei seisnud nad seal, kus pidanuks olema kaks, mitte juhuslikult kolmekesi koos, kadudes kogu selles puna-sini-valges sigrimigris silmist ja ilmudes jälle nähtavale, ning ma mäletan, et panin seda tookord imeks.
.....
Aga mina tegin Kyrre suvitajatest endale kõigiks teismeliseaastateks hobi. Mõnega ma sõbrunesin ning veetsin vahel mõne pika pärastlõuna väinapoolses toas või hytte ja ranna vahele jääval tillukesel muruplatsil, kuulates kohvi või pudelitäite Solo limonaadi kõrvale nende lugusid, kuid enamikku eelistasin vaadelda vaikides, jälgides eemalt, kuidas nad nautisid arktilist maastikku või üksindust, mida nad olid siia otsima tulnud. Jälgimine – või nagu Kyrre väitis, nuhkimine, ja see oli ilmselt õigesti öeldud. Toona olin ma mitu aastat omamoodi nuhk, üks elu vaatlejaid. Jälgisin oma toa aknast suvitajaid, hoides nende käikudel silma peal binokliga, mille ema oli mulle kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud, ja püüdes sotti saada, mida nad mõtlevad. Vahetevahel tegin isegi fotosid, kasutades oma uhke fotoaparaadi – järjekordne sünnipäevakink – zoom-objektiivi, kuid see ei tundunud kunagi himura ega pealetükkivana, ja lõppude lõpuks oli tühipaljas jälgimine minu meelest kahjutu tegevus, kuni jälgimisalustel polnud aimu, et neid silmitsetakse. Igal aastal tulid külastajad ja igal aastal otsustasin, millised neist on piisavalt huvitavad, et minu vaatlusaluseks olla, ja milliseid tuleb ignoreerida. Ma ei viitsinud kunagi tegelda peredega, kes aeg-ajalt tulid ja nagunii eriti palju seal kandis ei viibinud, nad kasutasid hytte’t ainult baasina, pendeldades Tromsø ja põhjapoolsete punktide vahet või asutades keskhommikul piknikukorvide ja kalavõrkudega väljasõitudele Sommarøysse. Nendega ma tegelda ei viitsinud nagu ka paarikestega, kes tulid, arvates, et on leidnud mingi tühja maastiku, kus saavad kahekesi romantiliselt üksi olla. Ei: mind huvitasid üksiklased, need, kes otsisid ainsat imet, millesse nad eales suutsid uskuda – seda imet, kus aeg üheks aastaajaks seiskub või vähemalt aeglustub ning elavatele, kes on tavaliselt niivõrd kellavärgi paine all, lubatakse põgusat pilguheitu tajutavale õnnele. Need inimesed meeldisid mulle sama palju kui kõik teisedki neil päevil ning ma soovisin neile head. See oli vist peamine põhjus, miks ma nende järele nuhkisin. Sest ma tahtsin, et nad õnnelikud oleksid.
Leidsin Kyrre Opdahli hytte kõrvalt väikesest kuurist, kus ta pühkis ämblikuvõrke ja linnusitta lamamistoolidelt, millega ta oma külalisi varustas, et nood saaksid kell kolm öösel väljas istuda ja keskööpäikese valgel lugeda. See klišee jah. Muidugi ta teadis, et ma seal olen, aga ei tõstnud pilku. Nagu ikka. Talle meeldis seda mängu mängida, teeselda, et ei märka, et sa tagasi oled, nii et saate mõlemad teeselda, nagu sa polekski ära käinud. Väga peen viisakuse vorm, mis pidi inimesi, kes Kyrret ei tundnud, üsna segadusse ajama.
.....
