Igatahes…
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
John Cleese. Igatahes…
Tänusõnad
1. peatükk
2. peatükk
3. peatükk
4. peatükk
5. peatükk
6. peatükk
7. peatükk
Fotod
8. peatükk
9. peatükk
10. peatükk
11. peatükk
12. peatükk
13. peatükk
14. peatükk
15. peatükk
16. peatükk
Отрывок из книги
Minu tänusõnad Jim Curtisele tema erakordsete õpetussõnade, pideva toetuse ja võime eest daatumitesse peaaegu hetkega selgust tuua; samuti Howard Johnsonile, et leidsid „At Last the 1948 Show” kohta hulganisti head kraami; ja minu kirjastajatele kummalgi pool Atlandi ookeani, eriti Susan Sandonile, Kevin Doughtenile ja Charlotte Bushile.
Tänan kõiki neid, kes on olnud osaks minu elust ja aidanud seeläbi seda raamatut kirjutada. Ma ei taha neid kõiki siin üles loetleda, sest neid on üpris palju ja kui paar tükki kogemata välja jäävad, saavad nad väga pahaseks ega soovi minuga enam kunagi rääkida, ja ma ei taha sellega riskida.
.....
Olin pisut üleannetu, seda küll, aga tahtsin samas oma perele tõestada, et kommentaaril, mille ma olin varem ema kohta õhku paisanud ning mida nad uskuma ei jäänud, oli tõepõhi all. Ütlesin neile nimelt, et emal polnud vähimatki aimugi neist asjust, mis tema elu lähitulevikus kuidagipidi ei mõjutanud; ja et seetõttu puudusid tal üldteadmised sootuks – ja kui ma ütlesin üldteadmised sootuks, ei pidanud ma silmas, et neid ikka väheke on. Loomulikult arvasid nad, et ma liialdan.
Selle põhjuseks polnud mitte rumalus, vaid see, et ta elas niivõrd suures ärevuses, pideva paanika piirimail, et suutis keskenduda vaid sellele, mis ähvardas tema elu otseselt mõjutada. Nii pole vaja mainidagi, et ta kannatas sealjuures tavaliste foobiate all, sekka ka mõned ebatavalisemad (näiteks albiinode ja silmaklappi kandvate inimeste foobia). Aga ta ei piirdunud sellega. Tegelikult viskasin ikka nalja, et ema kannatas kõigefoobia käes – nimeta vaid, ja tal on selle ees surmahirm. Tõsi, ma ei näinud kunagi, et ta oleks olnud leivaviilust, kampsunist või toolist häiritud, ent kõik, mis vähegi keskmisest suurem ja võimeline natuke ringi liikuma, kujutas ohtu ja iga pisutki valjem heli ehmatas teda täiesti uskumatul moel. Koostasin kord nimekirja sellest, mis ema hirmutas, ning see sai üpris kõikehõlmav: väga vali norskamine; madalalt lendav lennuk; kirikukellad; tuletõrjeautod; rongid; bussid ja praamid; müristamine; karjumine; suured autod; enamik keskmise suurusega autosid; lärmakad väikeautod; vargaalarmid; ilutulestik, eriti paugutid; vali raadio; haukuvad koerad; hirnuvad hobused; lähedalseisvad vaiksed hobused; üleüldiselt kõik lehmad; valjuhääldid; lambad; vahuveini pudelilt lendavad korgid; mootorrattad, ka väga väikesed; õhupallide purunemine; tolmuimejad (mitte tema enda kasutuses); asjade kukkumine; õhtusöögi kell; papagoimajad; peerukotid; tirisevad uksekellad; haamriga koputamine; pommid; sireenid; vanaaegsed äratuskellad; suruõhuvasarad ja föönid (ka tema enda kasutuses).
.....