Отрывок из книги
Inimene on mäletamatutest aegadest peale lasknud end ajendada uudishimul ja uurimisvajadusel – mis võiks olla teispool küngast, üle jõe, mägede ja merede taga? Paljudel juhtudel oli peamiseks ajendiks soov leida toitu või uusi territooriume, kohati ka vajadus põgeneda läheneva vaenlase eest. Samad jõud toimivad ka loomariigis, kuid puhas uudishimu ja teadmishimu muutusid inimühiskonna arenedes aina tuntavamaks. Maadeuurimisest said avastused, kuid avastustest üksi polnud inimkonnale kasu, kui avastaja ei tulnud tagasi, et oma uudiseid kaasolenditega jagada. Inimene tahtis oma maailmast rohkem teada saada ning iga avastaja andis koju naastes panuse inimkonna teadmiste kasvavasse ja põnevasse kogumisse.
Nagu kunagi sõnastas põhjapaneva teose „Vaikse ookeani avastamine“ autor John Beaglehole: „Igas suures maadeavastajas võitlevad kaks kirge: kirg näha ja kirg teada anda.“1 Sajandite möödudes ulatusid avastused üha kaugemale ja kaugemale. Suurtel kontinentidel oli avastamist palju rohkem, kuid meri oli kõige suurem väljakutse. See laius vaatleja ees pealtnäha piirituna. Need, kes kaldast liiga kaugele läksid, kas siis omaenda hulljulgusest või äkitselt puhkenud tormi tõttu, lihtsalt kadusid. Pole üllatav, et mere lähedal elavate inimeste seas ringleb ohtralt müüte, milles avalduvad hirm ja kummastus. Igas meres on omad jumalad ja koletised. Nad võivad olla sõbralikud nende vastu, kes neid austavad ja kummardavad, kuid võivad sattuda metsikusse raevu, peksta kallast ja hävitada sealsed elanikud. Inimene hakkas neid aegamööda, ehkki aeglaselt taltsutama. Vahemeri oli esimene, kes oma saladused välja andis ning jõudis Kreeka, Rooma ja Araabia geograafide ja filosoofide kirjutistesse. Põhjameri, India ookean ja Atlandi ookean olid järgmised, kuid kõige suurem väljakutse oli suurim ookeanidest, Vaikne ookean.
.....
Need lood võivad kõlada nagu väljamõeldised, aga osutavad ka mõningatele teadmistele Jaapanist ning Mikroneesia ja Melaneesia saartest, kus rõivastus on Hiina kleitidega võrreldes kahtlemata napim ja kus elavaid inimesi võib seetõttu pidada peaaegu alasti käivateks. Osadel saartel levinud beetlipähkli närimise harjumus muudab hambad tõepoolest hirmuäratavalt mustaks, mis võõramaalastele võib tunduda ehmatav. Päkapikkude maa osutab mingitele teadmistele Taiwani mägihõimudest.
Oma üksikasjades on pisut täpsem Hsu Fu ehk Xu Fu, taoistlik alkeemik ja meresõitja, kes sündis umbes 250. a eKr. Hiina keisriks oli tollal suur Shi Huang Ti, Qini dünastia rajaja. Tema pani aluse Hiina võimsusele ning sai muude saavutuste seas hakkama ka kuulsa Hiina müüri lõpuleviimisega. Vanemaks jäädes hakkas ta otsima võimalusi, kuidas vältida surma; selle mure olid temas äratanud vähemalt kaks mõrvakatset. Ta oli kuulnud lugusid võimsa mere imepärastest saartest, kus kasvas igavese elu maagiline taim, ja ta otsustas saata Hsu Fu seda otsima.
.....
