Читать книгу Arve - Jonas Karlsson - Страница 1

Summa oli nii ebatõenäoline – 5 700 000 krooni. Seda ei saanud tõsiselt võtta. Minu arvates pidi olema tegemist mõne sihukese libaarvega, millest on telekas ja ajalehtedes juttu olnud. Südametunnistuseta ettevõtted, mis kõige sagedamini vanadelt inimestelt raha välja petavad.

Asi oli hästi tehtud. Seda peab ütlema. Logo nägi minu silmis ehtne välja. Ega ma nii täpselt ei tea, ma saan harva muid kirju kui tavalised arved. W R D oli rasvases kirjas ja tekst maksetingimuste kohta usutavalt sõnastatud. Kõik säherduses kuivas asjalikus toonis nagu päris ametiasutuses.

Ja kui see asi nüüd õige oli, siis pidi olema juhtunud tohutu eksitus. Mingi masin pidi olema mind mõne suure ettevõtte või siis välismaise konsortsiumiga segi ajanud. 5 700 000 krooni. Kellel on niisugused arved? Mõte, et keegi eksikombel nii palju raha ära maksaks ja asja sinnapaika jätaks, ajas mind naerma.

Ma jõin klaasi mahla, viskasin mõne reklaamlehe vanapaberikorvi – kõik need kuulutused ja infolehed, mis mingil kummalisel kombel pääsesid mööda reklaami keelavast sildist postkastil –, tõmbasin pintsaku selga ja läksin tööle.

Mul oli osalise tööajaga töö entusiastide videopoes. Me olime seal ühe teise kutiga vaheldumisi kaks-kolm päeva nädalas ametis, võtsime tellimusi vastu, sorteerisime saabunud filme, kataloogisime ja panime riiulile välja. Aeg-ajalt tuli mul aidata mõnel kliendil õiget filmi valida või seletada, miks teatud lisamaterjaliga eriväljaanne ei ole veel tulnud või miks see ehk ei sisalda just seda intervjuud, mida too klient oli Internetis näinud ja mis tema arvates filmi loojale lähemat valgust heitis ja mida too mees või naine (sagedamini mees) võis mulle suures osas ümber jutustada, kui mul oli tahtmist kuulata. Ent enamasti mõtlesin ma millelegi muule.

Väljas oli natuke tuuline, aga põhimõtteliselt oli pintsakuilm kätte jõudnud ja enamiku puude okstel päris korralikult lehti. Ma kõndisin ja mõtlesin sellele arvele ning küsisin endalt, kuidas nad just minu nime ja aadressi peale tulid. Kas võtsid lihtsalt esimese ettejuhtuva? Või on ehk kellelgi sarnased kontaktandmed?

Poe aknad olid kaetud kollakasrohelise õietolmu kihiga ja ust oli natuke raske lahti tõmmata. Tegelikult ei olnud sellel mingit tähtsust, kuidas me uksesulgurit reguleerisime. Uks käis kas raskelt või siis lõi iga väiksemgi tuuleiil selle valla. Täna jäi see poolele teele pidama.

Miski kleepus talla all, kui ma leti poole läksin, et pintsak selle alla konksu otsa riputada. Kassa taga väikeses kööginurgas panin kohvimasina tilkuma. Midagi oli kannu põhja kõrbenud ja Tomas – kes töötas teistel päevadel – ütles, et ta ei joo sealt kunagi. Aga minu arvates ei olnud asi nii hull. Tegelikult vastupidi, see andis muidu nii lahjale rüüpele särtsu juurde.

Ma pressisin mitu korda alumise kapi ust, mis ei tahtnud korralikult kinni seista, kuna seal ei olnud sihukest magnetit, mis oleks pidanud olema. Iga kord vajus uks paari sentimeetri jagu irvakile. Võtsin lõpuks tüki Tesa teipi, rullisin kokku ja surusin ukse siseküljele ning siis seisis see kinni.

Kassa all korvis olid eelmisel nädalal tagastatud filmid, mida Tomas ei olnud viitsinud riiulitele tagasi panna. Ma istusin ja vahtisin neid, oodates, millal kohv valmis saab. Seal oli üks Kubrick, üks Godard ja David Mameti „Hispaania vang”. Ma keerasin ümbrise teistpidi ja lugesin tagakülge. Ma nägin seda filmi hulk aega tagasi. Sel ajal, kui olin koos oma elu suure armastuse Sunitaga ja me teineteisele võidu oma lemmikfilme näitasime. Ma isegi ei tea, kas ma selle lõpuni vaatasin. Sunita arvates ei olnud see kuigi hea.

Kui kohv valmis sai, leidsin külmkapist tilga piima, mis oli ainult mõni päev vana. Valasin selle kohvi sisse ja jõin, enne kui ülejäänud filmid välja panin.

Leti taha minnes tundsin jälle, et jalgealune kleebib. Oletasin, et keegi on kokakoolat maha ajanud, sest ükskõik, kuhu ma ka ei astunud, kleepusid kingatallad põrandakatte külge. Tegelikult tundus see üpris naljakas. Vähemalt siis, kui ennast natuke rütmis liigutasid.

Ma istusin natuke aega leti taga ja mõtlesin võimalusele, et keegi teine on minu identiteedi üle võtnud, selle kaaperdanud, või kuidas selle kohta öeldakse. Midagi tellinud ja lasknud siis ettevõttel mulle selle röögatu summa kohta arve saata. Aga mida 5 700 000 krooni eest tellitakse? Näib, et sihukesi tellimusi oleks pidanud paremini kontrollima, mõtlesin ma.

Umbes kella üheteistkümne ja poole kaheteistkümne vahel paistis päike tavaliselt natuke aega otse poeaknast sisse. Ma proovisin kummardada ja pea viltu panna ning uurida, mis sodi see põrandal on, ja tõesti oli just teatud nurga all näha väikesi, ilmselt mingi karastusjoogi saarekesi. Ma vaatasin natuke aega. See nägi välja nagu omamoodi maailmakaart, kui osa Aasiat ja Austraaliat ära võtta. Ma kissitasin silmi. Aafrika nägi tõesti hea välja. Rääkimata sellest, mis sel juhul oleks pidanud olema Gröönimaa ja Alaska. Aga, mõtlesin ma, muidugi võib-olla ainult sellepärast, et ma ei ole just nende piirkondade üksikasjadega kuigi tuttav. Ma murdsin veidi aega pead selle üle, missuguste riikide piire – peale Rootsi – ma kõige paremini tean, ja jõudsin järeldusele, et küllap on jutt siiski Põhja-Euroopast. Hetk hiljem kadus päike üle katuse. Aga kleepuv ollus oli alles, seda oli igal sammul selgesti kuulda.

Ma helistasin oma ülemusele Jörgenile ja küsisin, kas me võiksime ehk mopi osta. Ta ütles, et võib küll. Et tulevikus oleks ikkagi hea, kui see olemas on, ja et oleks kena, kui ma kõik põrandad puhtaks peseksin.

„Hoia ainult kviitung alles,” sõnas ta.

Ma läksin siis Järnaffärenisse ja ostsin sihukese ämbri, millel on küljes korv, kus saab juurdekuuluvat moppi kuivemaks väänata. Valasin ämbrisse sooja vett ja mõtlesin, et mul läheks vist vaja ka seepi või mingit pesuvahendit, aga küllap saan sodi niigi lahti, kui ainult vesi piisavalt kuum on. Ma pesin poes kõik põrandad ära. Nägi hea välja. Terve pood tundus kenam. Peaaegu natuke luksuslik. Ma vahetasin paar korda vett ja tõmbasin lõpuks ka oma kingatallad mopiga üle. Pärast istusin natuke aega ja muutsin oma mobiiltelefoni ekraanipilti. Ma lülitasin selle välja, panin uuesti sisse ja muutsin uuesti ekraanipilti.

Parasjagu lõunaajal astus läbi minu sõber Roger. Ma tulin just tualetist ja tema lihtsalt seisis seal ja rääkis telefoniga. Ta noogutas mulle. Kadus siis taas tänavale. Kahekümne minuti pärast tuli ta tagasi ja küsis, kas ta võib minu järelejäänud toidu ära süüa.

„Võib ju?” küsis ta, ja ma vastasin, et võib küll.

Ta istus leti taha taburetile ja kühveldas järelejäänud nuudlid ja liha endale sisse. Ta rääkis, et on peaaegu kolm nädalat tõbine olnud, aga lõpuks hakkab vist üle minema.

„Algul oli kurk justkui natuke valus,” rääkis ta toitu mäludes. „Siis jäi kurk väga haigeks, nii et neelata oli valus. Siis läks tõbi edasi bronhidesse ja tuli sihuke jube köha, tead küll, tõeline ärritusköha, et ei saa õieti magadagi. Ma helistasin polikliinikusse ja ütlesin, et mulle tuleb penitsilliini anda, aga kui ma siis sinna jõudsin, oli palavik alla läinud ja köha ka üle minema hakanud. Nad keeldusid mulle mingit rohtu välja kirjutamast. Nad ütlesid, et võtaksin selle asemel paratsetamooli ja tuleksin tagasi, kui halvemaks läheb. Aga ei läinud ju. Läks ainult paremaks.”

Ta püüdis köhida, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Ta ohkas ja vangutas pead. Seejärel sõi ta seni, kuni alumiiniumvorm oli täielikult puhtaks kaabitud. Siis lükkas ta karbi eemale, küsis, kas meile on mõni uus film tulnud, ja kui ma vastasin, et ei ole, ohkas ta jälle ja vaatas aknast välja.

„Ei,” ütles ta, „ma pean nüüd minekut tegema.”

Ta napsas endale peotäie karamellkomme, mida me tavaliselt lastele pakume, ning kadus uksest välja. Ma läksin talle järele ja mõtlesin, et peaksin juhust kasutama ja kahvatupunase sildi „Avatud” välja panema.

Ka õhtupoolikul ei käinud ühtegi klienti ning ma istusin ja sorteerisin mõningaid arveid. Kleepisin ämbri ja mopi kviitungi paberile. Lõin augud sisse ja panin kausta. Jörgen tahtis, et kõik oleks mingi erilise süsteemi järgi. Kviitungid rohelises kaustas ja maksmata arved sinises. Pärast seda maksis ta ise ära ja pani need rohelisse.

Seal istudes ja lehitsedes tuli mulle taas meelde too kummaline arve, mille ma ise olin saanud. Ma panin tähele, et mõni firma kirjutab välja kogu summa koos ööridega. Niimoodi nägi see välja nagu väga suur number. Mõnikord oli üpris raske märgata väikest punkti nullide vahel. Mõtlesin, kas minuga võis sama asi juhtuda. Võib-olla olid nad lihtsalt komakohaga eksinud või ei olnud mina seda näinud? Aga ei, ka see ei oleks saanud õige olla. Sest isegi siis, kui kaks nulli vähemaks võtta, oleks summa pööraselt suur. Ma ei ole viiekümne seitsme tuhande eest midagi tellinud. See oleks mul meeles. Ja mis asi see W R D on? Ma lappasin natuke, et näha, kas leian poe paberite hulgast mõne samasuguse arve, aga ühtegi ei hakanud silma. Ei, mõtlesin ma. Kusagil lihtsalt peab olema midagi valesti läinud.