Читать книгу Ära puuduta mind - Jordi Cervera - Страница 1

I els llavis apareixen muts i

vermells.

És l’hora dels llavis i l’únic rellotge és

vermell,

encès com un dibuix insondable,

fluint de la capsa uniforme del fons

emparador.

Jugo amb una gillette i faig

dibuixos als teus llavis.

Mossegues fort perquè t’agrada i l’acer

es fa vermell,

el vermell es torna acer.

Rius i plores de ràbia i gust.

Ja no caldrà que et pintis mai més.

Ja huuled on tummad ja

punased.

See on huulte aeg ja ainus kellgi

on punane,

lõkendab nagu läbitungimatu pilt,

voolab välja kaitsva põhja

kalgist kapslist.

Mängin žiletiteraga ja tõmban

jooni su huultele.

Hammustad kõvasti, sest sa naudid seda

ja teras värvub punaseks,

punane muundub teraseks.

Naerad ja nutad vihast ja mõnust.

Eal pole sul vaja enam huuli värvida.

Ja et puc tocar i tens cos, volum i

textura.

No ets ratlla, ets gruix.

Et recargoles per sortir i canvies de

color,

com un camaleó de foc i carmí.

L’odi és negre, o vermell i de

vegades no té color i s’amaga.

Es confon enmig de la desesperació

tètrica de les ombres que no

parlen.

Però surt,

sempre torna a sortir.

S’atomitza i es fa agradable.

Toca’m. Ja no sóc qui era.

Juba võin sind puudutada, ja sul on ihu, mass

ja kude.

Sa pole kõrs, oled paks.

Sa väänled, et lahti pääseda ja muudad

värvi

otsekui veripunane tulekameeleon.

Vihkamine on must või punane ja vahel

polegi tal värvust ja ta peidab end ära.

Ta eksib ära sõnatute varjude

tusasesse

kadumisse.

Ent ta tärkab jälle,

ta tärkab aina, taas.

Ta pihustub ja muutub meeldivaks.

Puuduta mind. Ma pole enam see, kes olin.

Col·lecciono gots de plàstic usats per

destil·lar-hi tots els amagatalls de

la passió.

Llepo cada nit, amb lentitud callada,

els rastres vermellosos de les vores

en un desesperat intent d’apressar un

bri de l’ànima de qui els va

utilitzar.

És un ritus particular,

una ceremònia privada que té un

objectiu obscur i rar.

Vull agafar amb la llengua tota la força

passional d’uns llavis inflamats de

carmí.

Vermell captivador, mossegada cruel.

Cada dia n’hi ha menys

i la meva llengua s’esforça en agafar el

polsim sec

de les dames que anegen la nit.

Kogun kasutatud plastiktopse,

kuhu on sadestunud kire

kõik pelgupaigad.

Igal ööl lakun tasa ja aegamööda

punaseid jälgi servadel,

meeleheitlikult lootes tabada

kübekest nende kasutajate

hingest.

See on iseäralik kombetalitus,

eraelutseremoonia,

mille siht on tume ja haruldane.

Üritan keelega haarata

süttinud tulihuulte kogu

kirejõudu.

Hurmpunane, julm hammustus.

Päev-päevalt on seda ikka vähem

ja mu keelele jääb vaid

ööd

trotsivate daamide kuiva puudri maik.

Deixa’m cobrir-te de vermell viscós,

de vermell apegalós que camufla els

estigmes originals de les coses.

Dos dólars amb cinquanta centaus i no

m’he mogut mai de casa

THANK YOU.

De res!

I marxo Avinguda de Broadway avall

sense mirar per a res enrera.

Las ma katan sind püdelpunasega,

kleepja punasega, mis varjab ära

ürgsed häbimärgid.

Kaks dollarit viiskümmend senti ja ma

ei liigu kodunt eal.

THANK YOU.

Pole tänu väärt!

Ja kõmbin Broadwayd pidi alla,

kordagi tagasi vaatamata.

Els llavis, molsa endolcida on hi

degoten les passions fetes de carmí

envellit.

Moda colpidora que arrossega amb

inestable freqüència l’estat d’ànim

més amarg.

Jo vull capbussar-me als plecs vessats

de pell humida,

ofegats de maquillatges artificials.

Sóc un animal devorat pels instints

primitius

i vull arrancar-te els colors que donen

llum al teu rostre.

Sóc l’últim guerriller de la bellesa

artificiosa,

sóc un guerrer absurd,

incolor i flonjo

que vol segrestar l’espectacle iridiscent

del teu món fet de miralls.

Huuled, magustatud säsi, millest

nõrgub kahkjaspunaseid

kirgi.

Lööv mood, mis püsitus rütmis

lohistab enda järel mõrkjaimat

hingeseisundit.

Ihkan sukelduda niiske naha

hajuvaisse kurdudesse,

mida lämmatab meik.

Olen loom, keda õgivad ürgsed

vaistud

ja ihkan sust välja kiskuda värve