Talv Mallorcal
Описание книги
„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?” Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…
Отрывок из книги
SEE raamat on sündinud samal ajal kui mu sõbrale François Rollinat’le pühendatud kiri. Neljandat peatükki alustav mõtisklus on kirjutatule otseseks õigustuseks ning olgu selle tuum siinkohal veel kord ära toodud: „Milleks reisida, kui selleks puudub sund?” Täna, naastes samadelt laiuskraadidelt, mida mööda oma ajal sai liigutud Lõuna-Euroopa teise otsa, kordan üha, nagu ma tegin pärast Mallorca külastamist: peamine pole siiski mitte reisimine, vaid minemapääsemine; kes meist ei tunneks tuska, millest tahaks vabaneda, või iket, mida õlgadelt raputada?
Hüvituseks selle eest, et oled pidanud eemale jääma rändamisest tegelikkuses, saadan sulle kirjelduse oma viimasest reisist väljaspool Prantsusmaad. Olen kindel, et sa pigem haletsed kui kadestad mind, ja veendud, et nende mõne vaimustava ja hurmava hetke eest, mida saatus mulle lubas, on makstud liig ränk hind. Selle aasta tagasi valminud jutustusega olen pälvinud mallorcalaste kõige kibestunuma ja naeruväärsema sõimuvalingu. Kahjuks on ta liiga pikk mu reisikirjaga ühes avaldamiseks; ning selle toon ja minu vastu suunatud etteheidete heasoovlikkus kinnitaksid mu väiteid mallorcalaste külalislahkusest ja taktitundelisusest võõramaalaste suhtes. See oleks huvitav ja õigustav tõendusmaterjal; kuid kes viitsiks selle lõpuni lugeda? Pealekauba, kuna seda peetaks upsakaks ja tühiseks, siis kas ei oleks tänapäeval veelgi absurdsem ja rumalam lüüa lärmi endale osaks saanud halva kohtlemise pärast?
.....
Põhjatuul puhub saarel tihti raevukalt ja on aastaid, mil talvised vihmad on niivõrd ohtrad ja lakkamatud, et me Prantsusmaal ei suuda neid endile ettegi kujutada. Üldiselt on saare Aafrika-poolse lõunaosa ilmastik tervislik ja õitsev, kuna põhjapoolne mäeahel ja võimas järsk nõlvak pakuvad kaitset pööraste põhjatuulte eest. Saare pinnavormidele on iseloomulik laugjamaks muutumine loodest kagu suunas ning seetõttu on meresõit, mis põhja pool siksakilise rannajoone rohkete eendumiste ja kaldajärsakute tõttu peaaegu võimatu, „konarlik ja kohutav, ilma ühegi paigata varjumiseks” (Miguel de Vargas), hõlbus ja turvaline lõunas.
Antiikrahvastel oli küllaga põhjust kutsuda Mallorcat „Kuldseks saareks”, sest hoolimata tormidest ja hootistest karmidest külmadest on maa seal erakordselt viljakas ning annab esmaklassilisi saadusi. Puhast ja peent nisu eksporditakse Barcelonasse, kus sellest küpsetatakse ainulaadset heledat ja hõrku leiba pan de Mallorca. Omaks tarbeks impordivad saareelanikud Galiciast ja Biskaiast jämedamat ja odavamat nisu, nõnda et maal, mis ise kasvatab ohtrasti kõrgekvaliteedilist vilja, süüakse lausa jälestusväärset leiba. Ei ütleks, et sedalaadi tehingud oleksid neile kasutoovad.
.....