Veoautol läbi Lõuna-Eesti

Оглавление

Jüri Parijõgi. Veoautol läbi Lõuna-Eesti

VEOAUTOL LÄBI LÕUNA-EESTI

PÜHAJÄRVELE

KALURITEGA UHTJU SAARELE

KUNDAST SUURSAARELE

Отрывок из книги

Mõni aasta tagasi korraldati selliseid „ekskursioone” veoautodel sageli — kodumaa tundmaõppimiseks ja muidu lõbusõiduks, nii koolide kui ka muude gruppide poolt. Kuni kraavi­ajamised ja õnnetused muutusid nii sagedaks, et asi ära keelati. Kõik toimus väga lihtsalt: auto­platvormile paigutati pikad pingid, äärmised seljatugedega, keskmised ilma, ja pika redeli abil tuubiti autoplatvorm rahvast täis, külg külje vastu. Kui siis auto kihutama pistis, võisid kontide põrudes kodumaa loodust vaadelda ja tolmu neelata. Vihma ajal võidi mingisuguse seadeldise abil autole peale tõmmata presentkate, mille all tundsid end nagu kotis.

Kuigi ma selliste „auto­ekskursioonide” suhtes alati olen olnud skeptiline ja umbusklik, ometi otsustasin kord ühe niisuguse kaasa teha — peab ju tsivili­satsiooni saavutised ja hüved kordki läbi katsuma.

.....

See tüütab ja väsitab reisijaid, isegi meie juht ei näita tee ääres asetsevaid esemeid ega nimeta nende nimesid. Hetkelist elevust reisu­seltskonnas loob mõni tühine pisiasi, olgu see siis autoga mõne aja võidu jooksev koer teeäärsest talust või vasikas koplis, kes autot peljates kohmakalt keksima hakkab.

Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumis­esemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…”

.....