Отрывок из книги
Jarmo kihutas oma musta BMW-ga linnast kodu poole. Ta oli teinud järjekordse hüppe linna, lõbumajja ning nüüd, tagasi sõites, ootasid teda ees kodutalu, ketti pandud karvane koer, poolteistsada lammast ning marjaaia ääres, sauna kõrval, parajalt suur tiik koos karpkaladega. Marjaaias ootas meest ka kümmekond mesitaru, kus kahjuks vaid pooltes tegutsesid mesilinnud. Talv oli tema mesilastega üsnagi karmilt ringi käinud ja suvi polnud veel niipalju edenenud, et võinuks mõnes tarus uut ema oodata.
Abieluvoodis ei oodanud aga meest keegi. Tema voodi oli tühi juba sellest ajast, kui linnatüdrukust abikaasa, Kristel, leidis endale Facebooc'ist soomlasest kallima, ühel päeval oma asjad kokku pakkis ning minema sõitis. Sõitis ära just siis, kui Jarmo oli koos naabrimehega, kes ka mesilinde kasvatas, Tallinna Lillepaviljonis meetooteid müümas. Ja ei osanud Jarmo siis veel arvatagi, et tema naine sõitis laevaga Lillepaviljoni lähedalt mööda ja otse Soome poole. Ühe-otsa- piletiga.
.....
„Ma pole mingi mõrtsukas…“ vastas mees püstolit kabuuri tagasi pannes ja uuris, „sa oled peksa saanud… Kes sind peksis ja mille eest? Räägi, kus sul valutab? Äkki on vaja sõita traumapunkti?“
„Ei sõida traumapunkti! Seal saavad nad mu kohe kätte,“ hakkas tüdruk vastu.
.....
