Читать книгу Kaelkirjaku kael - Judith Schalansky - Страница 1

„Istuge,” ütles Inge Lohmark, ja klass istus. Ta ütles: „Tehke raamat lahti leheküljelt seitse”, ja nad tegid raamatu lahti leheküljelt seitse, ning seejärel alustasid nad ökosüsteemide, sõltuvuste ja liikide vastastikuste suhetega, elusolendite ja nende keskkonna vaheliste suhetega, koosluse ja ruumi vaheliste mõjustikega. Segametsa toiduvõrgustikust jõudsid nad aasa toiduahelani, jõgedest järvedeni ning viimaks kõrbe ja mõõnarannani.

„Näete, ükski loom ega inimene ei saa eksisteerida päris üksinda. Elusolendite vahel valitseb konkurents. Ja mõnikord ka midagi koostöösarnast. Aga see on pigem harv nähtus. Kooselu tähtsaimad vormid on konkurents ning rööv- ja saakorganismide suhted.”

Inge Lohmark tõmbas tahvlil nooli sammalde, samblike ja seente juurest vihmaussideni ja põderpõrnikateni, siilide ja karihiirteni, siis rasvatihase, metskitse ja kanakullini, ning lõpuks viimase noole hundini, ja nii tekkis järk-järgult püramiid, mille tipus kükitas inimene koos paari röövloomaga.

„Fakt on see, et ükski loom ei söö kotkaid ega lõvisid.” Ta astus sammu tagasi, et silmitseda hoogsat kriidijoonistust. Mõjunooltest koosnev skeem ühendas tootjaid esimese ja teise järgu tarbijatega, loojaid esmaste, teiseste ja kolmandaste tarbijatega ning vältimatute pisikeste lagundajatega, kes kõik olid omavahel seotud hingamise, soojuskao ja kasvava biomassi kaudu. Looduses oli kõigel oma koht, ja kui mitte just igal elusolendil, siis igal liigil oli oma otstarve: süüa või saada ära söödud. See oli imeline.

„Joonistage see oma vihikusse.” Toimiti tema sõnade järgi. Aasta algas nüüd. Juunirahutus oli lõpuks möödas, see hauduva kuumuse ja paljaste õlavarte aeg. Päike säras läbi klaasiderea ning muutis klassiruumi kasvuhooneks. Paljaks pöetud kukaldes idanes suveootus. Ainuüksi väljavaade, et päevi saab kasutult raisku lasta, röövis lastelt igasuguse keskendumisvõime. Punaste silmade, rasvase naha ja higise vabadusihaga vedelesid nad toolidel ning unistasid vaheajast. Ühed muutusid kärsituks ja vastutusvõimetuks. Teised teesklesid lähenevate tunnistuste tõttu truualamlikkust ja pistsid oma bioloogiatestid õpetajapuldile, nii nagu kassid toovad tabatud hiired elutoavaibale. Ainult selleks, et küsida järgmises tunnis hinnet, välkuv taskuarvuti käes, lootuses oma keskmise hinde paranemisele kolme komakoha võrra.

Ent Inge Lohmark ei kuulunud õpetajate hulka, kes kooliaasta lõpul paindusid vaid selle tõttu, et nende vastane on peatselt kadunud. Tal ei olnud hirmu, et libiseb niimoodi täiesti üksijäetuna mõttetusse. Mõnd kolleegi tabas suvevaheaja liginedes lausa hell järeleandlikkus. Nende tund muutus õõnsaks ühisteatriks. Mõtlik pilk siin, patsutus seal, pea reipalt püsti, armetu filmivaatamine. Heade hinnete inflatsioon, riigireetmine hindele „väga hea”. Ja eriti see aastahinnete ümardamise halb harjumus, et paar lootusetut juhtumit järgmisse klassi venitada. Nagu aitaks see kedagi. Kolleegid lihtsalt ei mõistnud, et kahjustasid õpilastele järele andes vaid oma tervist. Õpilased olid aga puha vereimejad, kes röövisid igasuguse eluenergia. Nad toitusid õpetajast, tema vastutustundest ja hirmust rikkuda järelevalvekohustust. Nad ründasid teda lakkamatult. Mõttetute küsimuste, hädiste ideede ja vastiku pealetükkivusega. Kõige puhtakujulisem vampiirlus.

Inge Lohmark ei lasknud end enam tühjaks imeda. Ta oli tuntud selle poolest, et hoidis ohje pingul ja lapsi lõa otsas ilma igasuguse raevutsemise ja võtmekimbu loopimiseta. Ja ta oli selle üle uhke. Järele anda võis alati. Pisut mett mokale määrida.

Tähtis oli õpilastele suund kätte näidata, panna neile silmaklapid pähe, et soodustada keskendumisvõimet. Ja kui tõesti läks rahutuks, tarvitses vaid küüntega üle tahvli tõmmata või rääkida koerte paelussist. Õpilastele oli niikuinii parim iga hetk tunda anda, et nad on tema võimu all. Selle asemel et teha nägu, nagu tohiksid nad midagi öelda. Temaga ei olnud neil õigust kaasa rääkida ega mingit valikuvõimalust. Kellelgi ei olnud valikut. Oli vaid looduslik valik, ei muud.

Aasta algas nüüd. Isegi kui see oli juba ammu alanud. Tema jaoks algas see täna, esimesel septembril, mis sattus sel aastal esmaspäevale. Ja Inge Lohmark tegi oma häid otsuseid nüüd, närbunud suvel, ja mitte säraval uusaastaööl. Ta rõõmustas alati, et tema koolimärkmik aitas ta kindlalt uude kalendriaastasse. Tarvitses lihtsalt uus leht keerata, ilma sekundite lugemise ja šampuseklaaside kilinata.

Inge Lohmark libistas pilgu üle kolme pingirea ega liigutanud seejuures mitte sentimeetritki pead. Kõigi nende aastate jooksul oli ta oma kõikvõimsa, liikumatu pilgu täiuseni arendanud. Statistika kohaselt oli klassis alati vähemalt kaks inimest, kes ainest tõeliselt huvitusid. Aga tundus, et statistika võim enam ei kehti. Tühja sellest Gaussi normaaljaotuskõverast. Mismoodi nad küll siiani on hakkama saanud?

Nende nägudelt vaatas vastu kuus nädalat looderdamist. Raamatuid ei olnud keegi neist lahti teinud. Suur vaheaeg. Kuigi mitte enam nii suur nagu varem. Aga siiski veel liiga pikk! Kulub vähemalt kuu aega, kuni nad on jälle kooli biorütmiga kohanenud. Vähemalt ei pea ta nende lugusid kuulama. Neid võivad nad jutustada Schwannekele, kes korraldas iga uue klassiga tutvumismängu. Poole tunni pärast olid kõik osalejad mähkunud punase lõngakera keerdudesse ning oskasid nimetada oma pinginaabri nime ja hobisid.

Klassis olid täidetud vaid mõned istekohad. Nii torkas eriti silma, kui vähe neid oli. Napp publik tema vabaõhuteatris: kaksteist õpilast – viis poissi, seitse tüdrukut. Kolmeteistkümnes oli läinud tagasi reaalkooli, ehkki Schwanneke oli poisi eest kõvasti seisnud. Korduvate järeleaitamistundide, kodukülastuste ja psühholoogilise ekspertiisiga. Mingi keskendumishäire. Mida kõike välja ei mõelda! Puha raamatust leitud arenguhäired. Pärast düsleksiat ja düsgraafiat tulid arvutamisraskused. Mis järgmiseks? Bioloogia-allergia? Varem oli ainult ebasportlikke ja ebamusikaalseid lapsi. Aga nemad pidid sellest hoolimata jooksma ja kaasa laulma. Kõik oli vaid tahte küsimus.

Nõrku ei olnud lihtsalt mõtet kaasa lohistada. Nad olid üksnes ballast, mis takistas teiste edasiminekut. Sündinud istumajääjad. Parasiidid terves klassikehandis. Varem või hiljem jäävad alasäritatud niikuinii rajale. Soovitatav oleks nad tõega võimalikult vara silmitsi seada, selle asemel et neile iga ebaõnnestumise järel uus võimalus anda. Tõega, et nad lihtsalt ei täitnud täisväärtuslikuks, niisiis vajalikuks ühiskonnaliikmeks saamise eeldusi. Milleks silmakirjatseda? Igaüks ei saanud sellega hakkama. Miks peakski? Luusereid oli igas aastakäigus. Mõne puhul võis rõõmu tunda isegi siis, kui õnnestus talle paar põhivoorust külge pookida. Viisakus, täpsus, puhtus. Tuline kahju, et enam polnud hoolsushindeid. Kord. Hoolsus. Kaasatöötamine. Käitumine. See annab tunnistust praeguse haridussüsteemi viletsusest.

Mida hiljem luuserist lahti saadi, seda ohtlikumaks ta muutus. Ta hakkas kaasinimesi tülitama ja ebaõiglasi nõudmisi esitama: tahtis korralikke lõpuhindeid, positiivset iseloomustust, vahest isegi hästi tasustatud töökohta ja õnnelikku elu. See oli aastatepikkuse toetuse, lühinägeliku heatahtlikkuse ja ettevaatamatu suuremeelsuse tagajärg. Sellel, kes pani lootusetud juhtumid uskuma, et nad kuuluvad teiste hulka, ei tarvitsenud imestada, kui nad mingil hetkel torupommide ja väikekaliibriliste relvadega kooli marssisid, et kätte maksta kõige eest, mida neile aastaid oli lubatud ning ikka ja jälle andmast keeldutud. Ja siis tulevad küünalde read.

Viimasel ajal nõudsid ju kõik eneseteostust. See oli naeruväärne. Mitte miski ega keegi ei olnud õiglane. Ühiskond veel kõige vähem. Võib-olla ainult loodus oli. Mitte ilmaasjata polnud loodusliku valiku põhimõte muutnud meid selleks, kes me täna olime: kõige sügavamate ajukurdudega elusolendeiks.

Aga see Schwanneke oma integratsioonihulluses ei olnud taas rahu saanud. Mida peakski ootama sellisest, kes moodustab pingiridadest tähti ja toolidest poolringe: hulk aega ümbritses tema õpetajalauda suur U-täht. Viimati oli see isegi nurgeline O, ta oli kõikidest ümbritsetud, nii et polnud enam algust ega otsa, vaid ainult silmapilk, nagu ta kord õpetajate toas teadustas. Üheteistkümnendal klassil lasi ta end sinatada. „Me peame teda kutsuma Karolaks,” oli Inge Lohmark ühe tüdruku suust kuulnud. Karola! Jumal küll. Nad ei olnud ju ometi juuksuri juures!

Inge Lohmark teietas oma õpilasi alates üheksandast klassist. See oli harjumus ajast, mil nad olid selles vanuses DDRi noorsooorganisatsiooni vastu võetud. Koos tõotuse ja nelgikimbuga. Polnud paremat vahendit kui teietamine, et meenutada neile nende ebaküpsust ja neid endast eemal hoida.

Lähedus ega mõistmine ei kuulunud professionaalse suhte juurde. See oli armetu, kuid mõistetav, kui õpilased õpetajate soosingu nimel mehkeldasid. Lömitamine võimukandja ees. Andestamatu oli aga see, kuidas õpetajad alaealistele külge lõid. Pool tagumikku õpetajapuldil. Varastatud riidemoed ja sõnad. Kaela ümber kirevad rätikud. Blondeeritud juuksesalgud. Kõik selleks, et olla nende hulgas. Ilma igasuguse väärikuseta. Viimase mõistuseraasu ohverdasid nad lühiajalise illusiooni eest kuuluda samasse seltskonda. Kõige ees muidugi Schwanneke oma lemmikutega: klatšivate plikadega, kellega ta vahetunnis lobises, ja häälemurde ohvritega, kelle ees ta punnsilmselt ja värvitud huuli kõige odavamat vihjete šõud etendas. Pole vist ammu peeglisse vaadanud.

Inge Lohmarkil polnud lemmikuid ega hakanud kunagi olema. Vaimustus oli ebaküps, eksitav tundetulv, hormonaalse taustaga eksalteeritus, mis tabas murdeealisi. Ema seelikusabast olid nad juba lahti lasknud, aga vastassoo võlumiseks veel võimetud. Ebaküpsetele tunnetele sai siis asendusobjektiks abitu sookaaslane või kättesaamatu täiskasvanu. Plekilised põsed. Kleepuvad silmad. Särisevad närvid. Piinlik eksimus, mis tavaliselt vaibus iseenesest sugunäärmete küpsemise lõppedes. Aga see, kellel puudus erialane kompetentsus, suutis oma ainet edastada loomulikult vaid seksuaalsete signaalide abil. Lipitsevad praktikandid. Nõndanimetatud lemmikõpetajad. Schwanneke.

Kuidas ta oli õppenõukogul selle kaheksanda klassi idioodi eest väljas olnud. Oli kulmud kõrgele tõstnud ja punaseks värvitud suuga kolleegiumi poole hüüdnud: „Meil on ju iga õpilast vaja!” See veel puudus – just tema, lastetu Schwanneke, kelle ka mees oli hiljuti maha jätnud, hakkas rääkima sellest, et lapsed olevat ju ometi meie tulevik.

Mis tulevik. Need lapsed siin ei olnud tulevik. Täpsemalt öeldes olid nad minevik: tema ees istus üheksas klass. See oli viimane üheksas, kes pidi Charles Darwini gümnaasiumis käima ja nelja aasta pärast kooli lõpetama. Ja Inge Lohmark pidi mängima klassijuhatajat. Lihtsalt klass üheksa. Numbri järel polnud neil enam tähti vaja, varem olid need olnud A-st kuni G-ni. Koos aastakäikudega, mis olid tugevad nagu sõjaväekompaniid – vähemalt suuruse poolest. Niimoodi olid nad veel kord ühe klassi kokku kraapinud. See oli peaaegu ime, sest tegu oli terve liidumaa kõige sündidevaesema aastakäiguga. Järgmisteks klassideks enam lapsi ei jagunud.

Ka siis mitte, kui hakati rääkima, et see tähendab Darwini lõppu, ja kolme piirkonnakooli kolleegid leppisid kokku, et gümnaasiumisoovitustega tuleb suuremeelselt ümber käia. Tulemus oli see, et gümnasistiseisusse tõsteti iga poolenisti kirjaoskajaks putitatud laps.

Vanemaid, kes olid veendunud, et nende laps kuulub igasuguste soovituste vastaselt gümnaasiumisse, oli alati leidunud. Aga tänaseks ei olnud selles linnas isegi piisavalt vanemaid.

Ei, need lapsed siin ei tundunud talle teemantidena evolutsiooni kroonil. Areng oli midagi muud kui kasvamine. Siin oli ehmatava selgusega näha, et kvalitatiivne ja kvantitatiivne muutumine toimusid teineteisest absoluutselt sõltumatult. Sel kõhkleval lävel lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ei pakkunud loodus just ilusat vaatepilti. Üks arengufaas. Selgroogsed maismaaloomad kasvujärgus. Kool nagu loomaaedik. Nüüd tulid halvad ajad, klassitoa tuulutamine selle vanuseastme leha eemaldamiseks, muskuselõhn ja vabanenud feromoonid, kitsus, aegamööda vormuvad kehad, higised põlveõndlad, rasvane nahk, tuhmid silmad, lakkamatu kasvamine ja vohamine. Väga palju lihtsam oli neile midagi õpetada enne, kui nad suguküpseks said. Ja tõeline väljakutse oli teada saada, mis nende nürimeelsete fassaadide taga toimus: kas nad olid lootusetult ees või luukasid koormavate ümberkorralduste tõttu kaugel taga.

Neil puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel.

Täiskasvanuks saamine nõudis juba kord noid kujutuid vahevorme, mil sekundaarsed sootunnused vohasid nagu mädapaised. Siin oli otsekui kiirluubis näha, et inimeseks saamine pidi olema olnud vaevarikas. Mitte vaid isendi areng ei korranud kokkuvõtlikult evolutsioonilist arengut, seda tegi ka puberteet. Nad kasvasid. Päev-päevalt. Spurtidena ja ühe suvega, nii et tuli kurja vaeva näha, et neid üldse ära tunda. Kuulekad tüdrukud muutusid hüsteerilisteks nähvitsateks ja terased poisid flegmaatilisteks matsideks. Lisandusid kohmakad partnerivaliku katsed. Ei, loodus ei olnud originaalne. Küll aga õiglane. See oli haigusesarnane seisund. Teha ei saanud muud kui oodata, kuni see möödus. Mida suurem loom ja mida kauem ta elas, seda kauem kasvasid tema pojad. Inimene vajas küpsuse saavutamiseks umbes kolmandikku kogu oma elueast. Keskmiselt kulus kaheksateist aastat, kuni inimlaps suutis enda eest ise hoolitseda. Wolfgang pidi oma esimesest abielust pärit laste eest maksma koguni kuni kahekümne seitsmenda eluaastani.

Seal nad siis istusid, verinoored elualustajad. Teritasid pliiatsid ja joonistasid tahvlil oleva püramiidi maha, pead kerkisid ja langesid viie sekundi taktis. Veel välja kujunemata, kuid jultunult enesekindlad, häbitu ja üleoleva absoluudinõudmisega. Need ei olnud enam lapsed, kes pidid alatasa kusagile nõjatuma ja eirasid viletsate ettekäänete abil privaattsooni, pressisid puudutusi välja ja jõllitasid varjamatult otsa nagu mõned gängiliikmed maaliinibussis. Need olid noored täiskasvanud, juba sigimisvõimelised, kuid veel toored nagu liiga vara nopitud puuvili. Nende jaoks oli Inge Lohmark kindlasti eatu. Tõenäolisem oli isegi see, et ta tundus neile lihtsalt vana. Olukord, mis tema õpilaste jaoks enam ei muutu. Kes oli noor, see muutus vanemaks. Vana jäigi vanaks. Oma poolestusaja oli ta ammu ületanud. Õnneks. Nii oli ta vähemalt säästetud märkimisväärsest muutusest laste silme all. See oli rahustav mõte. Tema seevastu näeb neid inimesi üles kasvamas, nii nagu ta oli näinud üles kasvamas teisi. Ja see teadmine andis talle jõudu. Veel olid nad üksteisega äravahetamiseni sarnased, kari teel järgmisse klassi. Kuid üsna pea saavad nad alatult iseseisvaks, võtavad jäljed üles ja leiavad käsilased. Ja tema ise hakkab lombakaid kronusid ignoreerima ning salaja panustama ühe täisverelise peale. Paar korda oli tal olnud hea nina. Karja hulgas oli olnud juhthobune, merebioloog. Pole paha saak ühe provintsilinna kohta.

Kõige ees kükitas äraehmatatud pastorilaps, kes oli üles kasvanud koos puuinglite, küünlavahaplekkide ja plokkflööditundidega. Kõige viimases reas istusid kaks üleslöödud plikat. Üks mälus nätsu, teine oli ülepea hõivatud oma mustade sälujuustega, mida ta lakkamatult silus ja salkude kaupa läbi näperdas. Nende kõrval oli algklassilapse kasvu heleblond põngerjas. Sugupoolte ebavõrdne areng oli looduse kurbmäng.

Paremal akende all kõõlus isasloomake, suu lahti, oodates ainult seda, et saaks labase märkusega oma piirkonda tähistada. Puudus veel ainult, et ta endale vastu rinda trummeldaks. Talle tuli tegevust anda. Inge Lohmarki ees lebas paberileht, millele õpilased olid oma nimed kirjutanud, seadusjõulise allkirja suunas arenevad varesejalad. Kevin. Selge. Nagu alati.

„Kevin!” Kevin ehmatas üles. „Nimetage paar meie piirkonna ökosüsteemi!” Tema ees istuv poiss irvitas. No oodaku.

„Paul, mis puu see väljas on?” Paul vaatas aknast välja. „Ee.” Hädine sosin. Peaaegu kaastunnet äratav. „Aitäh.” Temaga oli asi ühel pool. „Seda me pole õppinud,” väitis Kevin. Et tal ka midagi paremat pähe ei tulnud. Aju on tal nagu õõnesorgan.

„Tõesti?” Nüüd terve klassi poole. Täisrünnak. „Mõelge nüüd kõik veel kord järele.” Vaikus. Viimaks tõstis käe hobusesaba esimesest reast ja Inge Lohmark tegi talle seda heameelt. Muidugi ta teadis. Selline leidus klassis alati. Selline hobusesabahobuke, kes tunnivankri mülkast välja tõmbas. Selliste tüdrukute jaoks kooliõpikuid kirjutatigi. Janunemas kokkupakitud teadmiste järele. Märklaused, mida nad neoonmarkeriga oma vihikuisse kirjutasid. Neid sai õpetaja veel punase pliiatsiga ohjeldada. Lapsik instrument, mis oli ilmselt piiramatu võimuga.

Ta teadis neid kõiki. Ta tundis nad kohe ära. Selliseid õpilasi oli tal karjade viisi olnud, klasside kaupa, aasta aasta järel. Neil polnud mõtet kujutleda, et nad olid erilised. Üllatusi ei olnud. Ainult koosseis vaheldus. Kes seekord kaasa mängis? Piisas pilgust istumisplaanile. Nimi oli kõige tähtsam. Igal organismil oli nimi ja perekonnanimi. Liik. Perekond. Selts. Klass. Aga kõigepealt tahtis ta ainult nende eesnimed meelde jätta.

JENNIFER Blondeeritud juuksed. Värvitud suu. Varaküps. Sünnist saadik omakasupüüdlik. Paranemislootust pole. Jõhker rinnaümbermõõt, missivõistluse rinnad.

SASKIA Ilma meigita võib-olla et isegi kena. Sümmeetriline nägu, kõrge laup, kitkutud kulmud ja puruloll näoilme. Karvapiiramise sundmõte.

LAURA Längus rüht, värvitu tukk väljapaistmatute laugude kohal. Niiske pilk. Rasvane nahk. Ambitsioonitu ja ilma huvideta. Silmatorkamatu nagu umbrohi.

TABEA Kortsus pükste ja aukliku kampsuniga hundilaps. Titelikud näojooned. Metsistunud pilk. Vasakukäelisusest kõver selg. Ka muidu mitte just paljulubav.

ERIKA Kanarbik. Heatahtlikus hoiakus hoolitsetud kurbus. Piimjal nahal tedretähed. Näritud küüned. Pruunid salkus juuksed. Vildakas silm. Kindel, kõõrdis pilk. Väsinud ja samas ergas.

ELLEN Nüri kestvusloom. Kumer otsaesine ja küülikupilk. Vahetunnis narrimisest nutetud silmad. Juba praegu üleliigne nagu vanatüdruk. Eluaegne ohver.

FERDINAND Sõbralik, kuid püsimatu olevus. Sügavad silmakoopad. Palju juuksepööriseid nagu rosettmeriseal. Liiga vara kooli pandud. Äärmiselt hilisküps.

KEVIN Räpane kiidukukk. Lünklik ude ülahuulel, rasvast leemendav nägu. Rumal, aga nõudlik – kõige hullem kombinatsioon. Rahustatav ainult pideva toitmisega. Januneb suhte järele. Mõõdukas vaimne tasakaalutus. Närvipundar.

PAUL Kevini kangekaelne vastane. Tugeva keha ja ilusate lihastega. Väljendusrikas olevus. Lakataolised punased juuksed. Pidev irve hea verevarustusega huultel.

Klassikaline juhtum: intelligentne, aga laisk. Vastupanuvõimeline ja riskijulge.

TOM Ebameeldivalt laiutav kehalisus. Pisikesed silmad lihavas näos. Vaimuvaene ilme: veel täiesti uimane öisest seemnepurskest. Koopaolm1 näeb ka ilusam välja. Vähe lootust, et ebaõnnestunud proportsioonid veel kasvamise käigus paranevad.

ANNIKA Pruun pats, igav nägu. Liigambitsioonikas. Rõõmutu ja usin nagu mesilane. Ihaldab kõnepidamist. Sünnist saadik klassivanem. Väsitav.

JAKOB Pastorilaps. Tüüpiline esimese pingi õpilane. Kitsarinnaline. Kissitab silmi, hoolimata prillidest. Närvilised sõrmed. Juuksed tihedad nagu mutikarv. Peaaegu sündsusetult läbipaistev nahk. Vähemalt kolm õde-venda. Puhtsüdamlik.

Nii paljukest neid oligi. Nagu alati: ei mingeid suuri üllatusi. Hobusesabake oli juba lõpetanud. Käed korralikult laual. Pilk naelutatud tahvlile.

Inge Lohmark astus akna juurde. Maheda ennelõunase päikese kätte. Kui hästi see mõjus. Puud olid juba kolletama hakanud. Lagunev klorofüll vabastas tee helendavatele lehepigmentidele. Karotenoidid ja ksantofüllid. Kastanite pikavarrelistel kaevandikoidest näritud lehtedel olid kollased servad. Et puud ka sellist vaeva nägid lehtedega, millest nad niikuinii varsti ilma jäid. Täpselt nagu tema õpetajana. Igal aastal sama mäng. Juba üle kolmekümne aasta. Ikka ja jälle otsast peale.

Nad olid liiga noored, et väärtustada ühiselt omandatud teadmisi. Tänulikkust oodata ei olnud. Siin oli tähtis vaid kahjude piiramine. Parimal juhul. Õpilased olid ilma mäluta olevused. Ühel päeval lähevad nad kõik, ainult tema üksi jääb maha, käed kriiditolmust kuivad. Siia, sellesse tuppa keset kokkurullitud plakateid ja näitematerjaliga vitriine: siin oli murtud luudega skelett, pontsakad ja lõhenenud plastpinnaga organimaketid ning auklikuks kõrvetatud karvaga taksitopis, mis põrnitses surnud silmadega läbi klaasi. Ka temast võiks varsti topis saada. Nagu sellest inglise õpetlasest, kes tahtis oma ülikooliga seotuks jääda ka pärast surma. Muumiana iganädalastest koosolekutest osa võtta. Ta viimne soov sai täidetud. Tema skeletile tõmmati selga tema riided. Need topiti õlgi täis. Kolju balsameeriti. Aga sellega läks midagi viltu, nii et viimaks monteeriti säilmete külge vahapea. Ta oli seda näinud, kui Londonis käis. Claudia õppis kunagi seal. Kuidas ta seal kükitas, hiiglaslikus puukastis klaasi taga. Jalutuskepi, õlgkübara ja seemisnahast kinnastega, mis nägid välja täpselt sellised nagu too kindapaar, mille ta kaheksakümne seitsmenda aasta kevadel oli tolleaegsest lukspoest ostnud. Kaheksakümne seitsme marga eest. Vladimir Iljitš vähemalt magas ja võis kommunismist und näha. Ent see inglane oli kuni tänaseni ametis. Ta silmitses iga päev auditooriumeisse suunduvaid tudengeid. Vitriin oli tema haud. Ta ise oli oma ausammas. Igavene elu. Parem kui organite loovutamine.

„Vanad inimesed,” alustas ta äkki, „vanad inimesed mäletavad kooliaega isegi veel siis, kui nad on kõik muu juba unustanud.” Ta nägi alatasa unes oma kooliaega. Eriti lõpueksamit. Kuidas ta seal seisis ja oli kõik unustanud. Ja pärast ärkamist läks alati pisut aega, enne kui ta aru sai, et pole vaja hirmu tunda. Ta oli teises, kindlas leeris.

Ta pööras ümber. Tuimad pilgud. Tuli olla kohutavalt tähelepanelik. Enne kui arugi said, hakati tunnis igasuguseid lollusi rääkima. Hommikusöögieelistustest. Töötuse põhjustest. Koduloomade matustest. Äkki tuli kõigile elu sisse, ja tund oligi läbi. Tuli luua kaelamurdvaid üleminekuid, et ronida tagasi ökosüsteemide juurde, millest kuuldes vaatas hetke eest veel erutatud laste nägudelt kohe jälle tühjus vastu. Kõige ohtlikum asi oli ilm. Ilmast oli vaid pisike samm edasi isikliku hingeseisundini. Aga temast ei pidanud nad midagi teada saama. Siin aitas ainult jutulõnga ülesvõtmine täpselt samal kohal, kus ta selle kaotanud oli. Ta läks rõhutatud aeglusega õpetajapuldi juurde. Kirjude lehtede juurest. Hukatusliku ilma juurest. Põgenemine otse edasi.

„On juhtumeid, kus Alzheimerit ja dementsust põdevad inimesed ei mäleta oma laste ega abikaasa nime, küll aga on neil meeles oma bioloogiaõpetaja nimi.” Halvad asjad jäävad kord juba paremini meelde kui head.

„Lapse sünd või abiellumine võivad olla tähtsad sündmused, kuid see ei kindlusta neile kohta mälus.” Aju oli sõel.

„Jätke meelde: miski pole kindel. Kindel on eimiski.” Nüüd oli ta hakanud endale lausa nimetissõrmega vastu pead koputama.

Klass vaatas teda jahmunult. Õpikutekstiga edasi. „Maailmas on umbes kaks miljonit liiki. Ja kui keskkonnatingimused muutuvad, siis on nad ohus.”

Täielik huvipuudus.

„Nimetage liike, mis on juba välja surnud!” Tõusis trobikond käekesi. „Ma mõtlen peale dinosauruste.” Kohe olid käed jälle all. See lastetubade nuhtlus. Nad ei teinud vahet musträstal ja kuldnokal, küll aga teadsid peast väljasurnud suurreptiilide süstemaatikat. Nad võisid mälu järgi joonistada brahhiosauruse. Varane surmavaimustus. Varsti mängivad nad enesetapumõtetega ja kummitavad öösiti surnuaedadel. Flirt teispoolsusega. See oli pigem surmatrend kui surmaihalus.

„Näiteks ürgveis. Metshobune, kaeluskotkas, tasmaania kukkurhunt, hiidalk, dodo – ja stelleri meriõhv!”

Neil polnud ju aimugi. „Hiiglaslik loom, kes elas Beringi meres. Tonniraskuse keha, pisikese pea ja kängunud liikmetega. Ta nahk oli sentimeetripaksune ja krobeline nagu tammepuu koor. Meriveis oli vaikne loom. Ta ei teinud kunagi häält. Ainult haavatuna ohkas ta kergelt. Ta oli loomu poolest taltsas ja tuli alati kaldale, nii et teda oli kerge silitada. Aga ka tappa.”

„Kust te seda nii täpselt teate?” Erika, ilma kätt tõstmata. Küsimus oli õigustatud. „Saksa loodusuurijalt Georg Stellerilt. Ta oli üks viimaseid, kes neid elavana nägi.”

Erika noogutas tõsiselt. Ta oli aru saanud. Millega ta vanemad küll tegelesid? Varem oleks piisanud pilgust klassipäevikusse. Intelligents, teenistujad, töölised, talunikud. Ohvitserid tööliste hulka. Pastorid intelligentsi hulka.

Ellen tõstis käe. „Palun?” „Mis nad nendega tegid?” Selge, tema haistis saatusekaaslast. „Neid söödi. Olevat maitsenud nagu loomaliha.” Veis jääb veiseks.

Nüüd aga tagasi elavate juurde.

„Ja milliseid liike ohustab väljasuremine?” Tõusis viis kätt. „Unustage panda, koaala või vaal.” Taas vajus üks käsi teise järel alla. Kaisuloomakaitse. Bambiefekt. Maskotikesed pehmete loomade tööstusele. „Mõni kodumaine liik näiteks?”

Täielik ebakindlus. „Väike-konnakotkaid näiteks on Saksamaal veel ainult umbes sada paari. Mõned talunikud saavad selle eest isegi raha, et nad jätaksid oma põllud sööti. Sest siis saavad kotkad oma saagi paremini kätte. Nad toituvad eeskätt sisalikest ja laululindudest. Nad munevad kaks muna, aga ainult üks poegadest jääb ellu.” Rõhuasetus oli õige. Nüüd jäid nad kuulama. „Poeg, kes esimesena koorub, tapab teise. Paar päeva taob ta teisele nokaga pähe. Kuni too sureb, ja siis söödavad vanemad ta järk-järgult esimesele sisse. Seda nimetatakse kaasasündinud kainismiks.” Pilk esimesse ritta. Pastorilaps ei liigutanud. Kas ta oli oma lapseusu juba kaotanud? Ellujäämiseks oli vaja rohkem kui piibellikku paari, kes jalutas Noa laevale. Niisiis veel kord.