Отрывок из книги
Prinnu põli oli äraarvamata kibe — halb oli öösel, halb hommikul ja halb oli igal tunnil ja nädalapäeval, mil talle meelestus, et elu oleks võinud olla ka teistsugune.
Kas niisugust asja tõesti keegi oleks võinud siis ette aimata, kui Prinnu oli alles noor sirguv mustlane, sihvakas nagu päevalill, kaela otsas naeratav ruske nägu täis tervist ja elurõõmu; kas siis keegi oleks võinud ennustada talle niisuguseid sante päevi, kui tema astudes üle kümnenda aasta oli juba mustlas-suguharu parim ratsutaja ning lendles pääsukesena ühe hobuse turjalt teisele, rõõmustudes sellest ise ja pannes vankuma palju osavusimesid näinud vanade mustlaste päid, et nad mugisesid tunnustades kaasakiitvaid hääli, kuna ükski sõna polnud küllalt hea Prinnu kiitmiseks. Ja veel hiljem, kui Prinnust tõesti sai parim hobuseasjamees, kui kõik ettevõtted ja asjad edenesid ta käes, kui ta oli parim tantsija ja laulumees, kas siis ka keegi oleks võinud uskuda, et on ka temale nähtud ette päevad, mil liig vähe ruumi ja tuju hüppamiseks ja tantsimiseks.
.....
Kuid seda mustlast polnud, kes oleks ütelnud Prinnule, et nüüd on küllalt hullamistest, õnn on keeranud muile teile, nüüd olgu parem vagusi ja ettevaatlik. Seda ütlejat ei olnud. Ning siis tuligi see õnnetus, mida on äraseletamata vastik ja valus elada läbi ka mälestuses.
Ükskord noore lume ajal tabati ta varastatud hobusega, peksti tabajate külameeste poolt poolsurnuks ning sellele kõigele järgnes veel pikk teekond karmide politseinikkude vahel. Tuli rännata valla vahitoast vahitoani kuni siiasamma vanglamüüride vahele. Neljal esimesel küüdisõidu päeval Prinnu uiatas peksuvalu ning oli rabatud juhtunud õnnetusest. Ta istus kinnisilmi saanis ja mõtles. Ei usaldanud avada silmigi. Viiendal päeval päikesevalgus tungis läbi laugude ning Prinnu pilutas silmi. Ta vaade aga ei jäänud peatuma päikesele, vaid teda viiva politseiniku hobuse hästisöödetud seljakumerusele. See oli meeldiv hobune, meelitavalt ja tantsivalt lohistas ta saani talvisel kergel teel. See oli ilus loom, silmaga mõõtes julgelt poole kallim Prinnu omast. Oli kõigiti õige, et Prinnu peas valmis kavatsus — kui ta ükskord jälle on vaba, siis niipalju ta suudab ikkagi, et ühel ööl see hobune saab tema omaks ilma peremehega kauplemata ja raha liigutamata. See jäigi üheks ta igatsuseks.
.....
