Читать книгу Kuutõrvajad - Juhan Jaik - Страница 1

Esimene tulipunane tükike päikest veretas kui kuld põldudetaguste metsalatvade vahel ning üle roosatava taeva lendasid nägematud nooled — ärkava päikese esimesed kiired. Juba lõid sätendama kastepärlid teeäärsetel rohulatvadel ning tuuleke liigutas mõnda lehte suurtel teeäärsetel puudel. Kuskil talus juba hirnus hobune ning kajavad kolksatused tunnistasid, et hoolas peremees juba lõhkus hommikueine tegemiseks puid.

„Kukku,“ hüüdis kauges metsas kägu.

„Vireliit, sidiniit! Pikupoigu poolunes, varss vasika-aias kiunub kiledalt — virrrrr!“ laulsid teised linnud käole vastu.

Kägu ei leppinud ühe kukkuga, vaid luges neid järgimööda välja terve sada, nii nagu rikas mees loeb poes lauale ilusaid rahatükke.

Hommik oli juba saabunud.

„Ärka üles, Sirje, kuuled, kägu kukub juba. Kägu on hüüdnud juba sada korda ja meie ikka veel magame. Kuuled, juba väikesed linnud hüüavad ka. Sääl laulab üks lepalind ja üks vabarnalinnuke, kaks tihast piiksuvad ka juba. Tõuse üles ja jätkame oma teekonda. Võru linnani on veel palju maad. Kui me nüüd ruttame, kulla õekene, siis saame keskhommikuks linna pärale.“

Sirje tõstis pää ja kuulatas. Käo kukkumine ja lindude laul tõi temale natuke rõõmsama jume, kuid see kadus niipea kui talle jälle tuli meelde oma kurb saatus.

„Oh meid vaeseid Kella-Mardi lapsukesi, kes me nüüd peame ilmas rändama ringi nagu kaks linnupoega, kelle vanemad kuri kütt on lasknud maha. Kuhu meie läheme ja mis meist küll peaks saama? Kas meie isad-emad, kui nad olid elus, võisid seda arvata, et meie nii õnnetult peame rändama ringi ja ei ole öösekski mujale panna pääd kui teeäärse puu alla. Kus on mu emakene nüüd, kellele võiksin panna sülle pää, ja kus on mu isakene, kes võttis mind sülle ja hoidis kui linnupojakest?“

„Jah, kus on meie armsad isad-emad, seda ohkan mina ka,“ vastas vend Jaakus, „kuid surm tuli ja viis ära meie isakese.“

„Ja ema oli siis kurb ja nuttis ning varsti surm viis temagi ära.“

„Ja nüüd ei ole meil isakest-emakest. Isa viidi hauda ja ema viidi tagajärele… Kes meie eest nüüd küll hoolitseb ja kes meid hoiab?“

„Ja mina käskisin küll külamehi, et võtku meie armas emake hauast tagasi, aga nemad ei teinud seda.“

„Ja nemad seletasid, et emakene on kah surnud nagu isagi ja et nemad peavadki jääma maa alla, kuni tuleb viimsepäeva pasunamees ja äratab nad üles.“

„Jaakus, ütle, kas varsti tuleb viimnepäev?“

„Ei tea. Mina küsisin seda köstri käest, kes käis emale lugemas, ja küsisin õpetaja käest, kes luges matusepalveid ja ütles laulusõnu, ning nemad ütlesid, et seda ei tule niipea, et kui vast tulebki, siis alles mõne tuhande aasta pärast. Aga külamehed seletavad, et viimsetpäeva ei tulevat üldse, et kui seni on saadud läbi ilma viimsepäevata, milleks teda siis nüüdki peaks vaja olema.“

„Mina, Jaakus, tahaksin nii väga, et viimnepäev tuleks nüüd kohe. Kui tuleks nüüd see suur pasunamees ja puhuks pilve pääl ning meie isa ja ema ärkaksid ellu, siis oleks meil jälle väga hää olla! Ütle, kas siis, kui meie hakkame paluma Jumalat, kas siis tuleb õige viimnepäev peale?“

Jaakus mõtles tüki aega ja ütles siis:

„Jumala palumine peaks aitama küll, seda meie hää emakegi alati ütles, kui ta meile õpetas seda palvet „Kas on linnukesel muret“. Aga meie ei tohi mitte kurvastada oma emakese meelt, sest kui meie nüüd palume selle palve ära ja tuleb viimnepäev, siis mis meie ütleme oma emale, kui ta näeb, et oleme jätnud tema soovi täitmata? Ta ju ütles meile, et meie kohe pääle tema surma läheksime linna ja käiksime õiguseteed, et siis meie võime ükskord õnnelikkudena minna tema kalmu pääle tagasi; ja nii ta ka ütles veel, et meie siis tooksime kaasa ühe raudse ristikese tema hauale, et kui ükskord tuleb viimsepäeva pasunamees, siis tema haud pole veel kasvanud maatasa ja pasunamees märgates tema ristikest mängib temalegi pasunatüki äratuseks. Mina mõtlen nii, et tõuseme nüüd üles, lähme linna, nii nagu ema seda käskis, sääl otsime üles oma õnnekese, siis lähme väikese ristikesega tema hauale ja siis palume ära selle viimsepäeva palve. Siis tuleb pasunamees ja äratab üles meie isa ja ema ning meil on jälle hää olla.“

„Ja kas ema siis jälle võtab minu pää oma sülle ja kas isa tõstab mind kõrgele üles?“

„Ja muidugi. Aga kui meie ei ole teinud, mis nemad õpetasid, siis nende nägu on kurb ja meil on väga halb olla.“

Jaakus oli juba varem tõusnud püsti, ringutanud käsi ja vaadanud tagasi läbikäidud teele kui ka läbikäimatule, mis sirgena kadus männimetsa vahele. Nüüd tõusis püsti ka väike Sirje, silus kätega valgeid juukseid ja vaatas vennale suure usaldusega otsa.

„Aga süüa tahaksin!“ õhkas Sirje. „Ema tõi mulle enne alati hommikul tassikesega piimakest ja leivapäts noaga seisid alati kapi alumisel riiulil, nii et ise sain alati kätte.“

„Ja kui isa tuli töölt koju, siis ta tõi kaasa niisugust saia, mida kutsuti kringliks, ja see oli mõnikord nii suur ja kahe rattaga, nagu see vankrike, mille isa tegi mulle sünnipäevaks.“

„Ja ema õmbles mulle sünnipäevaks ilusa kleidikese, millel olid värvilised triibud sees. Kes mulle nüüd õmbleb sellise!“

„Ega meile vist ei ole enam vajagi neid asju, meie hakkame nüüd minema linna ja kui oleme linnast tagasi, siis palume viimsetpäeva, ja küll siis isa-ema jälle hoolitsevad meie eest. Hakkame nüüd kohe minema, et saada keskhommikuks linna.“

„Aga vaata, kes see tuleb säält? See on üks vana naine. Kui küsime õige tema käest, palju maad on siit linna?“

„Küsime küll.“

Teed mööda ligines nendele üks vana sant, see oli juba kaugelt tunda, sest tal oli käes suur kõvera otsaga kepp või teise nimega sau. Seljas oli tal kott, mille nöörid kadusid päält õlgadele langeva villase pääräti alla. Hallikarva seelik ulatus tal peaaegu maani ning sammudes pleekinud pastlaotsad vaatasid harva välja selle alt.

Jaakuse ja Sirje kohale jõudes sant toetus kahe käega kepile ning vaatas lastele otsa.

„Jumalime!“ ütles Jaakus.

„Jumalime jah,“ ütles ka Sirje, kes tegi kõik järele, mida tegi ees tema targem vend.

Sant aga teretas hoopis teisiti. Ta ütles nii:

„Tere, latsekesed. Või nii vara juba väljas! Ja karja pole kuskil näha. Kuid ei ole teil karja olemaski ega ole teie ka karjalatsekesed. See on teie silmadest juba näha, sest pikast teekonnast tolmunud näos on veel alles eilsete pisarate jäljed. Olete vaesed lapsed, orvukesed, kellel ei ole isa ega ema. Nii see laulusalmgi ütleb, et „ema viidi teeda mööda, armud astsid aeda mööda, ema viidi kirikusse, armud astsid altarisse“. Ja nii teie siin nüüd olete kui kaks linnupojakest ja taevaisa ülevalt vaatab teie pääle alla ja valab teie pärast silmavett.“

„Nii meie siin oleme jah nagu kaks linnupojakest,“ ütles Jaakus. „Ja et taevaisa valab silmavett, see võib olla ka väga võimalik.“

„Taevaisa valab silmavett jah,“ kinnitas Sirje, „ema alati rääkis, et taevaisal olevat hää ja helde süda. Kui taevaisa näeks, kui tühi on minu kõht, siis ta nutaks veel kõvemini.“

„Või sinu kõht on tühi? Siis taevaisa on küll minu saatnud siia, sest just üks leivapaluke on mul teie jaoks kotis. Ise mina seda nii vara hommikul süüa ei taha, kuid teile annan selle hää meelega. Minul, vanal inimesel, kõht seisab rahul alati, kas või mitu päeva ole söömata, aga teil, noortel, tühjus kõhus näpistab valusasti. Teil ju veel kasvada vaja ja seepärast kõht nõuab kõvasti oma. Võtke siis see paluke ja sööge. Seniks aga jutustage mulle, kuhu teie lähete?“

Vanaeit istus kraavi kaldale maha, nööris kondiste sõrmedega kotisuu lahti ja ulatas lastele jämeda leivaviiluka. Seda süües Jaakus rääkis, kuidas suri nende isa ja ema, kuidas naaber Soola Siim võla eest pani lõja sarvi nende ainsale lehmakesele, muu kraami tõstis vankrisse ja läks oma poole koju. Kuidas siis ammus lehm suurest kurbusest ja kuidas nutsid nemad kahekesi ja kuidas nemad viimaks algasid pikka teekonda linna poole.

Sant kuulas seda jutukest, kratsis kepiotsaga kraavi põhjast kruusa ja ütles siis: „Minu nimi on Roosu, mina olen santinud läbi kogu maa ja nüüd lähen santima linna. Sääl linnas juba igaüks tunneb mind ja leivapalukesest ei ole mul kunagi puudu. Kui saabute linna ja leivahäda on suur, siis küsige minu järele, küll mina teid aitan, kui häda on kõige suurem. Nüüd aga jääge jumalaga, lapsukesed, mina pean veel jõudma linna, sest varsti on linnas suur laadapäev ja mul on enne laata tarvis puhata välja.“

Sant hakkas minema ning kuna ta lapsi kaasa ei kutsunud, siis need jäid kraavi kaldale istuma ja vaatasid talle järele.

„Mina arvasin,“ ütles Sirje, „et kui paluda Jumalat leivaraasukese pärast, siis ta saadab taevast ühe ingli, kes tuleb otsekohe ühe pilve tagant ja ulatab leivaraasukese kätte.“

„Võib-olla ta oleks saatnud ka, aga see Roosu oli lähemal ja mispärast siis lasta inglit pikka teed käia. Aga eks meie näe, võibolla mõni kord ingelgi toob meile palukest.“

„Toob küll jah,“ hüüdis üks hääl nende selja tagant. „Leiba te juba saite, ma tõin teile liha.“

Kui Jaakus ja Sirje ehmudes vaatasid seljataha, nägid nad puutüve najal mustas kuues poissi, kes hoidis käes rasvast lihatükki.

„Tere tulemast, ingel!“ ütles Sirje. Kuid Jaakus vaatas tõsiselt puutüve najal seisva poisi otsa ja tema kahtles väga kõvasti tema sõnades. Kas siis niisugune, võib olla ingel? Irvitava näo ja kavalate silmadega! Jaakus arvas kohe, et see polnud ingel vaid kuri poiss.

„Ei ole sina ingel, ehk küll oled taevast lennanud. Mina olen kuulnud, et taevast mõnikord on ka kurje vaime välja aetud ja mina arvan, et sina oled ka üks taevast väljaaetud kurivaim.“

„Ah sina arvad, et mina olen kurivaim? Ütle, kust sa seesugused tarkused oled võtnud?“

„Raamatutest olen lugenud ja isa on õpetanud.“

„Ja sina arvad, et sina oled tark.“

„Mina olen palju targem kui sina, sest mina oskan väga hästi lugeda ja isegi kirjutada. Sina aga seda vist ei oska.“

„Ah see on siis sinu arvates tarkus, kui oskad sorida paberit. Ma näitan kohe, mis su tarkus maksab, ma teen sulle ühe imeteo… Hei sina, Simpka, teine ingel, tule taevast maha!“

„Mis sa nende lollidega sääl lõhverdad ja kisendad, parem vaata ette,“ vastati puu otsast. Oksad hakkasid liikuma ja mööda puutüve libises alla veel teine must poiss, eelmisest natuke pikem.

„Sa, Janka, ära jända siin nii palju. Parem hakkame minema.“

„Ära sina seleta. Las mina räägin… Noh, teie ingliootajad, kas tahate liha või ei? Sähke!“

Jaakus ja Sirje juba ulatasid käsi, kuid Janka haaras lihatüki tagasi just siis, kui laste näpuotsad olid ulatumas selle külge.

„Ehei,“ naeris Janka, „nii jumalamuidu siin maailmas liha ei saada. Liha eest tuleb ei tea mis tükke teha läbi. Sellest lihatükist jääte ilma, aga kui linnas kõht hakkab näpistama, siis saate vast liha küll, kui tulete onu Katapultuse juurde. See võib-olla annab. Pidage meeles, onu Katapultus, linnas teab teda igaüks.“

Seda öeldes Janka jooksis juba eemalejõudnud Simpkale järele ja nemadki kadusid pika maantee kaugusse.

„Lähme meiegi!“ ütles Jaakus, võttes õekesel Sirjel käest kinni. Ning nad hakkasid liikuma linna poole.