Käkimäe kägu

Оглавление

Juhan Liiv. Käkimäe kägu

Käkimäe kägu

* * *

* * *

* * *

* * *

Отрывок из книги

Ta oli Palupera küla vanakarjane, aga hoidis hää sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi, ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud. Siga ja kits on aga loomad, keda iga aus vanakarjane häbiks peab nimetada, veel vähem oma karja sekka vastu võtta. Tema aga arvas teisiti. Esiteks olivad habemikud kitsed nõnda naljakad, et nad poisi tihti naerma tegivad, ja sigade hoidmise eest, seda teadis ta, anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks, tükk kamarat veel küljes, ja see on harilikult siguri jagu.

Pääle selle oskas ta pasunaid teha, sikusarvi kaapida ja tina suupidemeks otsa valada, mille läbi sarv palju heledama hääle sai. Õitsipoisid tarvitasivad mõlemaid tema vabrikust, sikusarvi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri viisil, küll kümneid lugusid mõlemate pääl lüües: kuuldus nagu oleks hõbeterakesi külitud, nii nad helisesivad, või nagu oleks kõramuna veeretatud — ei saa ütelda, kuda see kuuldus.

.....

Siiski ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja vanem kui viisteistkümmend aastat.

Kes ta siis õige oli?

.....