Отрывок из книги
Mitte ainult filosoofia, vaid ka kaunite kunstide põhieesmärk on lahendada eksistentsiprobleem, sest igas vaimus, mis korraks maailma objektiivsele vaatlemisele andub, on aktualiseeritud püüd – olgugi peidetud ja ebateadlik –
mõista asjade, elu, eksistentsi olemust.
.....
Hetk, mil maast saab maastik, on fundamentaalse tähtsusega tsivilisatsiooni ja sellest lähtuvalt ka meie enese arengus. Erinevate rahvaste müütilises teadvuses sünnivad kehad kaose korrastamise tulemusena. Hetk, mil mittemiskist saab midagi, on otsustav meie kõige sügavamas mälus. Kulus igavik, et seni eraldi elavad algelemendid – tuli, maa, õhk ja vesi – liitusid kokku üheks pikaks ja katkematuks narratiiviks, mis on täis nii jätkumist kui ka kõige ootamatumaid pöördeid, ettekujutusi ja mälukatkeid, mille kaudu olematus sai olevaks, mil õhust sündisid pilved, veest mered ning maast ja tulest mäed, mille tippu ronides oleme me võimelised kõnelema jumalatega. Jumalatelt võtavad teatepulga üle inimesed, kes varastavad tule ja asuvad ehitama templeid. Ja nende juurde võistlusareene. Ikka selleks, et iga järgmine sooritus oleks eelmisest parem. Inimese päralt on oskus hinnata oma edusamme, näha maailma õnneoru või järsu kaljuseinana, mille varjus kotkas on asunud nokkima Prometheuse maksa ja Sisyphos tõukama mäest üles kivi, mida ühe lõputu ja lootusetu tööna on kirjeldanud nii Aischylos kui ka Albert Camus.
Küsimus, kas meie maa oli olemas enne, kui ilmus selle mõtestaja, on samahästi küsimus sellest, kas kividel on eneseteadvus ja kas kalad kõnelevad. Maailma algusest kõnelevad müüdid. Kõik, mis tuleb selle järel, on seotud meile üha tuttavamaks saava ruumi üha täpsema uurimise ja mõtestamisega. Kuni ükspäev avastame – maailm annab endast teada üksnes niipalju, kui ta arvab meile olevat vajaliku. Räägib lähematest asjadest, mida oleme võimelised silmaga nägema ja teleskoobiga vaatlema, pakkudes pildi maastikust, millest meile võib olla meie ajalikus elus kasu. Jättes seejuures õhku küsimused, kas ilu saab alguse koos inimese ilmumise, tema pegasusliku lendu tõusmisega Parnassose mäelt, või on tulevik olnud kirjas juba ammu enne, kui ilmusime suurele ekraanile meie. Kas kultuuri kui narratiivi ja ajaloo kui ühe võimaliku müüdi üles kirjutamisega oleme saanud osaliseks ümbritseva kosmose eneseteadvusest? Kas kõneleme üksnes meie või kõneleb samavõrra ka loodus? Kes on vastutav maailmapildi eest, mida peame omaks?
.....
