Jules Verne’i prohvetlik romaan kapten Nemost ja tema tollal kõrgtehnoloogilisest allveelaevast “Nautilus” ilmus aastal 1870. Esimese eestikeelse ümberjutustuse “Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi” tegi sellest loost Maximillian Põdder juba 1875. Teos moodustab koos “Kapten Granti laste” ja “Saladusliku saarega” triloogia, aga on siiski omaette romaan. Peategelane on tolle aja eesrindlike vaadete kehastaja, professor Pierre Aronnax – asjalik ja terane loodusteadlane, mitte hajameelne sekeldaja, nagu Verne’i teadlasekujud tavaliselt. Kui 1868. aastal hakkavad üksteise järel saabuma teated salapärasest merekoletisest, saadetakse asja uurima sõjalaev. “Koletis” uputab laeva, pääsevad ainult kanadalasest vaalakütt Ned Land, professor Aronnax ja tema assistent Conseil. Nad korjatakse merest salapärase allveelaeva pardale ja jäävad sinna vangi, aga saavad osa erakordsest ekskursioonist maailma kõikidel meredel ja tutvuvad laevaga, mida valitseb leiutaja ja pöörane fantasöör kapten Nemo.
Оглавление
Jules Verne. 20 000 ljööd vee all
ESIMENE. OSA
I. TABAMATU KALJURAHU
II. POOLT JA VASTU
III. NAGU HÄRRALE MEELDIB
IV. NED LAND
V. HEA ÕNNE PEALE!
VI. TÄIEL AURUL
VII. SENITUNDMATUT LIIKI VAAL
VIII. MOBILIS IN MOBILI30
IX. NED LAND ON VIHANE
X. MERESÜGAVUSTE ELANIK
XI “NAUTILUS”
XII. KÕIK ELEKTRIGA
XIII. MÕNINGAID ARVE
XIV “MUST JÕGI”
XV. KIRJALIK KUTSE
XVI. JALUTUSKÄIK LAGENDIKUL
XVII. VEEALUNE METS
XVIII. NELI TUHAT LJÖÖD VAIKSES OOKEANIS
XIX. VANIKORO
XX. TORRESE VÄIN
XXI. MÕNED PÄEVAD KUIVAL MAAL
XXII. KAPTEN NEMO VÄLK
XXIII. AEGRI SOMNIA58
XXIV. KORALLIDE RIIGIS
TEINE. OSA
I. INDIA OOKEAN
II. KAPTEN NEMO UUS ETTEPANEK
III. KÜMNE TUHANDE FRANGINE PÄRL
IV. PUNANE MERI
V. ARAABIA TUNNEL
VI. KREEKA SAARED
VII. NELJAKÜMNE KAHEKSA TUNNIGA LÄBI VAHEMERE
VIII. VIGO LAHT
IX. KADUNUD MANNER
X. VEEALUSED SÖEKAEVANDUSED
XI. SARGASSO MERI
XII. VAALAD JA KAŠELOTID
XIII. JÄÄMÄED
XIV. LÕUNAPOOLUS
XV. ÕNNETUS VÕI LIHTSALT VAHEJUHTUM
VI. ÕHUPUUDUS
XVII. KAP HOORNIST AMAZONASENI
XVIII. KALMAARID
XIX. GOLFI HOOVUS
XX. 47°24´ PÕHJALAIUST JA 17°28´ LÄÄNEPIKKUST
XXI. HEKATOMB100
XXII. KAPTEN NEMO VIIMASED SÕNAD
XXIII. LÕPPSÕNA
Отрывок из книги
1866. aastat tähistas kummaline sündmus, üks seni seletamata ning seletamatuna näiv loodusnähtus, mida keegi kindlasti veel unustanud pole. Erilist rahutust tekitas see meremeeste seas, kõnelemata kuulujuttudest, mis haarasid sadamalinnade elanikke ja erutasid avalikkust sisemaal. Selle küsimusega tegelesid äärmiselt elavalt kaupmehed, reederid, reisi- ja kaubalaevade kaptenid, kiprid ja pootsmanid nii Euroopas kui ka Ameerikas, kõigi maade mereväeohvitserid ning nende järel ka mitmete riikide valitsused. Nimelt olid juba mõnda aega paljud laevad kohanud merel mingit “tohutut asja”, pikka värtnakujulist eset, mis oli kaugelt suurem ja kiirem vaalast ning mõnikord helendas fosforselt.
Mitmete laevade logiraamatute ülestähendused selle nähtuse kohta ühtisid küllaltki täpselt kõiges, mis puutus eseme või olendi kujusse, tema senikuulmatusse kiirusesse, hämmastamapanevasse liikuvusse ning muudesse erilistesse eluavaldustesse. Kui see oli vaalaline, siis ületas ta oma suuruselt kõik seni teaduse poolt kindlakstehtud liigid. Ei Cuvier ega Lacépède, ei härra Duméril ega härra de Quatrefages oleks võimalikuks pidanud säärase koletise olemasolu teda oma silmaga nägemata, see tähendab tõelise teadlase silmaga.
