Отрывок из книги
Ta oli romaani lugemist alustanud mõne päeva eest. Pakiliste asjatoimetuste sunnil jättis ta selle pooleli, uuesti avas ta raamatu rongiga tagasi maamajja sõites, lastes sündmustikul ja tegelaskujudel end pikkamisi köita. Samal õhtul, kirjutanud oma volinikule kirja ja arutanud majavalitsejaga üht maarendi küsimust, naasis ta raamatu juurde oma vaikses kabinetis, kust avanes vaade tammepargile. Mõnusasti lemmiktugitooli rüpes, seljaga ukse poole, mis häirinuks teda kui ärritav meeldetuletus, et teda võidakse tülitada, lasi ta vasakul käel ikka ja jälle rohelist sametit paitada ja hakkas viimaseid peatükke lugema. Peategelaste nimed ja kujud jäid talle ilma vaevata meelde; romaaniillusioon võttis ilma pikemata tema üle võimust. Talle valmistas peaaegu haiglast mõnu end ridahaaval ümbritsevast lahutada ja tunda samal ajal, et tema pea puhkab mugavalt sametisel seljatoel, et sigaretid on käeulatuses, et suurte akende taga tammede all keerutab õhtune tuul. Sõna sõna järel, haaratuna kangelaste nurjatust dilemmast, lastes end kaasa viia kujutelmadel, mis omandasid piirjooned ja värvid ning hakkasid elama, oli ta tunnistajaks viimasele kohtumisele mägionnis. Esmalt sisenes naine, kõheldes; peagi saabus ka armuke, näol oksakriimustus. Imeteldava hoolitsusega pühkis naine suudlustega veretilgad, ent mees tõrjus hellitused tagasi, ta ei olnud tulnud selleks, et tolles kuivanud lehtede ja vargsete teeradade kaitsvas maailmas nende salakire tseremooniaid korrata. Pistoda soojenes tema põues, kus pesitses tukslev vabadus. Kibelev dialoog voogas siugjalt üle lehekülgede ja tundus, et kõik oli ammuilma ära otsustatud. Isegi õrnustes, mis armsama keha oma embuste võrku mässisid, otsekui tahtes teda tagasi hoida ja ümber veenda, joonistus võikalt välja teine keha, mis tuli hävitada. Midagi poldud unustatud: alibid, riskid, võimalikud vead. Nüüdsest oli iga hetk ülima täpsusega arvel. Armutut ülekordamist katkestas vaid kellegi põske silitav käsi. Hakkas pimenema.
Teineteisele enam otsa vaatamata, neid ootava ülesande raudses kütkes, läksid nad onnikese uksel lahku. Naine pidi minema mööda põhja suunas kulgevat teerada. Vastassuunas viivalt rajalt vaatas mees korraks tagasi ja nägi naist lahtiste juuste lehvides jooksvat. Temagi jooksis, varjudes puutüvede ja põõsaste taha, kuni õhtuhämaruse kahvatulillas udus hakkas paistma papliallee, mis viis maja juurde. Koerad ei pidanud haukuma, ja ei haukunudki. Majavalitseja ei oleks tohtinud sel tunnil kohal olla, ja polnudki. Ta astus sammastega peasissekäigu kolmest trepiastmest üles ja sisenes majja. Läbi kõrvus huugava veretulva jõudsid temani naise sõnad: esmalt sinine saal, siis galerii, vaibaga kaetud trepp. Üleval kaks ust. Esimeses toas pole kedagi, teises pole kedagi. Elutoa uks, ja siis, pistoda käes, suurte akende helendus, rohelisest sametist tugitooli seljatugi ja pea, mis kuulub mehele, kes istub tugitoolis ja loeb romaani.
.....
Siesta kestis kahest viieni ja see oli parim aeg olla niisama ja teha seda, mida tahad. Me vaatasime Hugoga postmarke ja ma andsin talle need, mida mul mitu tükki oli, õpetasin teda neid riikide järgi sorteerima, ja tema kavatses järgmisel aastal muretseda endale samasuguse kogu, aga üksnes Ameerika markidega. Sellisel juhul ei saa ta omale Kameruni marke, mis on loomadega, aga tema arvates olid kogud sedasi kaalukamad. Mu õde oli temaga nõus, aga ise ta ei osanud öelda sedagi, kas mark on õiget- või valepidi, ta tahtis lihtsalt mulle vastu vaielda. See-eest Lila, kes tuli kolme paiku, üle ligustriheki hüpates, oli minu poolt ja talle meeldisid Euroopa margid. Ükskord andsin Lilale ümbriku igasuguste erinevate markidega, ja ta tuletas mulle seda tihti meelde ja ütles, et isa pidi aitama tal marke koguda, aga tema ema arvates polnud see tüdrukute jaoks ja et markidel on mikroobid, ja ümbrik oli sahtlisse ära pandud.
Et teised majas lärmi pärast pahaseks ei saaks, läksime Lila tulles aeda ja heitsime viljapuude alla pikali. Negri plikad olid ka oma aias ja ma teadsin, et kõik kolm on Hugo järele hullud, ja nad rääkisid kõva häälega ja kogu aeg läbi nina, ja eriti Cufina muudkui küsis: „Aga kus on õmbluskarp niitidega?” ja Ela vastas midagi, siis nad tülitsesid, aga meelega, et tähelepanu äratada, hea seegi, et meie poolel oli ligustrihekk tihe ja näha polnud palju. Me Lilaga pidime neid kuuldes naeru kätte ära surema ja Hugo pigistas nina kinni ja ütles: „Aga kus on matenõu?”. Siis ütles Chola, kes on neist vanim: „Vaadake tüdrukud, kui palju matse siin tänavu on”, ja meie toppisime rohtu suhu, et mitte kõva häälega naerda, sest eriti hea oli jätta neile mingi lootus ja mitte lõpuni lollitada, nii et kui nad meid pärast kulli mängimas kuulsid, läksid nad veel vihasemaks ja hakkasid lõpuks omavahel kaklema, kuni nende tädi välja tuli, neid sakutas ja kõik kolm nuttes tuppa läksid.
.....
