Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone
Оглавление
Justin Petrone. My Estonia II
PROLOGUE
HIIU HUMOR
OUT IN THE FOREST
ONE LIFE
THE OLD SAILOR
FROM STUDENT TO TEACHER
“SPRINGTIME” IN ESTONIA
A LOOK IN THE MIRROR
JEWELS IN THE NIGHT
OLD WOMEN’S SUMMER
FIRST SNOW
REAL ESTATE FEVER
LANGUAGE SCHOOL
SEARCHING FOR A NEST
SCOFFLAWS
TOOMPEA IS UNDER ATTACK
OLD TOWN MAESTROS
LIFE ON THE MARGINS
THANKSGIVING AT BONAPARTE
ONE LEG HERE, ONE LEG THERE
NO KEY
LITTLE ALIENS
PHOTO ALBUM
Отрывок из книги
“… And the worst part of the book was that he kept asking me what I wanted in life. ‘What do you want? What do you really want?’ And I was like, ‘What if I don’t know what I want?’”
“You mean you don’t want anything? You just take life as it is? Go with whatever is before you?”
.....
“But Justin,” Airi shook her head, “Tõnu is an Estonian man.”
Poor Tõnu. If Airi hadn’t gone home that night he might have starved to death in their kitchen.
