Описание книги
„Mind varitseti. Kas Keeruk selle kohta ei maininud midagi? Igat sorti salakuulajad, arulagedad idioodid!“ „Keda sa täpselt mõtled?“ päris Ronk tüdinult. „Iga kord kui kohtume, sarjad sa kedagi. Räägi midagi uut!“ Ta oli koondanud oma pilgu Krati tühjale klaasile ning selles endiselt kihisevale puhtale hapnikule. Kratt limpsas keelega mitmeid kordi üle huulte ning klõbistas oma maniküüritud sõrmedega vastu lauda. „Sedapuhku olid need päris vaenlased. Aga las ma räägin sulle, kuidas kõik täpselt toimus. Saad ise otsustada, kui…“ ta heitis kahtlustava pilgu üle ruumi „ohtlikuks olukord kujuneda võib.“