Kus pingviinid ei laula

Оглавление

Kaido Tiigisoon. Kus pingviinid ei laula

1. Kuuele aeg jäi seisma

2. Vihmaussi külaskäik

3. Tolmune lahknemine

4. Elu nagu šokolaadikarp … …

5. Üks rootslastest vanapaar

6. Kas ma saan teid aidata?

7. Relvaraud nende vahel

8. Saepuru sisse uppumine

9. Teritad, ähh?

10. Bud ob hist bibabuu hathi

11. Homo sapiens chartae lusoriae

12. Pingviin ja mõõkvaalad

13. Minust talle küll saunameest ei ole

14. Kellassepa analoogia

15. Viirusetõrje

16. Vaimne seppuku

17. Seukesi junne olen ma ennegi kustutanud

18. Nooh, pole hullu. Kannatame ära!

19. Minu kodu on minu kindlus

20. Ma tulen kingitusega

21. Muudatuste tuulte terviseks!

22. Kui puid raiuda, siis laastud lendavad

23. Tule minuga kaasa!

24. Pidu katku ajal

25. Piip ja prillid

26. Sihtmärgi sihitu hulkumine

27. Tulekahju lähivaates

28. Autšumpkee oja katusega sild

29. Vargus väikelinna kaupluses

30. Hikkoripähklid igal pool

31. Ta oli mul kogu aeg olemas

32. Vestlused. Erinevad ja nii sarnased

33. Mille terviseks võtame?

34. Peseme nüüd need nõud ikkagi ära

35. Roosa Vespa veereb läände

36. Valikud Little Rockis

37. Eriti head ööd

38. Ööklubi, kus noomitakse

39. Jalutuskäik läbi linna

40. Muuseumiöö

41. Kui kuketriss ründab salaja

42. Kus pingviinid ei laula?

43. Koopas ja koopast väljas

44. Kui sa oled oma arvates kõige tähtsam, aga siis ilmub veel keegi

45. Arvad, et meile antakse see võimalus?

46. Ma pean sinna sisse vaatama!

47. Külm ja kõle tee lasketiiru

48. Maa all

49. Võtmekamber ehk dc=.xor(pw, cd)

50. Teine tunnel

51. Piiririkkujad

52. Kiiritushaiguse ravi

53. Kas jääte väite juurde, et töötasite tehnikuna?

54. Jah, härra president, otse loomulikult, härra president

55. Väike maja põhjas

56. Ammu ei ole pidanud seda niimoodi meenutama … …

57. Kuidas parandada sõrmust

58. Sinna ei ole vaja minna

59. Samsoni vägiteod

60. Kitsap Bangore

61. Ma ei taha, et sa ära lähed!

62. Vahel veab ehk ootamatu külaline

63. Fluraanide segu

64. Jääd ja lund lõputult

65. Väikese tüdruku memuaarid

66. Enne kui põrgu jäätub

67. Mul on korras, kuidas sul?

68. Kassid ja sead

69. Kohtumine kauni neiuga

70. Lahkumine ja kohtumine

71. Kas see on lõpp?

Отрывок из книги

Udus on kõik teisiti. Vaikne ja valge. Metsalagendikul keset erakordset paksu udu kõndis üks kõhetu kössis mees, käed rõske külma pärast risti rinnal. Seljas sinakashallid tunked, rinnataskul triipkood 0x464F52545974776F. Kevadel oli ta saanud kolmekümneaastaseks. Tumedad sassis juuksed raamisid silmi, mis veel mõni päev tagasi olid olnud elavalt uudishimulikud, praegu aga vilasid murelikult ja kahtlustavalt siia-sinna. Vanemad olid talle nimeks pannud Roald. Mees oli juba tont teab mitmendast metsatukast lagedale astunud ega teadnud täpselt, kus ta on. Aga ta otsis. Otsis pingsalt ja meeleheitlikult. Ta teadis, et udu kaitseb teda nende eest, kes teda otsivad. Aga täpselt sama palju varjas see ka neid, keda tema otsis. Kusagil siinkandis pidid nad ju olema, nii oli talle räägitud!

Roald piilus arglikult ringi, ehkki sellest polnud säärases paksus udus tuhkagi kasu. Nagu ei olnud eriti kasu ka tema õhukestest tehnikutunkedest sügisõhtu rõske külma vastu. Mõlemad teadmised olid juba ammu temani jõudnud – silmad olid pingutusest valusad ja hambad plagisesid. Sedasi ringi ekseldes oli üsna ootuspärane, et äkki kerkis udust tema ette tume ja ähvardav ümarate servadega kergelt kaldus sein. Ehmatus naelutas ta paigale. Hetke järele mõelnud, läks ja katsus ta seda seina. Hein! Rõuguredelitele tehtud paks heinasaad. Teades, et midagi paremat pole tal vastu ööd oodata, puges Roald rõugu alla ja meisterdas sinna sisse endale mõnusa pesa. Ehitamise käigus heintega sahistades tundus talle, et see krabin peaks kostma miilide taha. Ja et ta leitakse kohe üles. Mõneks ajaks ta peatus, et kuulatada, kuid vähemalt esialgu oli igal pool sama vaikne kui enne. Siis sundis külm teda edasi tegutsema. Pesa tegi ta rõugu keskele sügavale. Nii sügavale, et väike õhuava jäi ainult hingamiseks ja hommikuvalguse nägemiseks. Seejuures ei olnud tal mingit jaksu ega huvi otsida vastust küsimusele, kes 21. sajandi viimases otsas veel lahtist heina teeb ja miks ta selle detsembrini välja peale jätab.

.....

Lauad olid mädanenud ja katki, aga ehitis ise veel äratuntav. Puu külge taotud ronimispulkadest olid enamasti ainult naelad järgi. Väikesena olid nad sõbraga onni ehitanud, omast arust meeletult kõrgele. Tollal olid nad veendunud, et kui sealt alla kukud, oled kindlalt surnud. Teisi ümbruskonna poisse oli selles raskem veenda, aga ega nad demonstreerima kah ei hakanud. Eriti uhked olid nad olnud teise korruse üle. Roald muigas, kui talle meenus, kuidas nad oleksid ükskord öösel onnis küünlavalgel passides selle peaaegu põlema pannud. Kustutamine käis kähku, aga ühtäkki oli hirm kallal ja pärast oli vanematele keeruline seletada, miks ta pika mangumisega välja kaubeldud luba onnis ööbida ei kasutanud kauem kui keskööni.

Roald vaatas ringi. Ta märkas maas ähmast jälge rajast, mille nad olid kunagi sisse tallanud. Seda oli rohkem aimata kui näha, aga sama hästi kui Roald teadis seda, et ta on raja lõpus, teadis ta sedagi, kus on selle algus. Ainus, mis kõhklusi tekitas, oli teadmine, mida sinna jõudmine tähendada võib. Aga oli’s tal valikuid? Korraga tuli tal mõte, mis võimaldas seda rada mööda vähe kergema südamega astuma hakata.

.....