Palgasõdur. Jaht tuumakohvritele

Оглавление

Kalle Klandorf. Palgasõdur. Jaht tuumakohvritele

Talumatu puhkus

Ootamatu tellimus

V-osakond

Turvaaugu otsingud

Viinavabrik

Dokumendikohver

Rahvusvaheline jaanipäev

Albert

Kindralmajor

Vaheladu

Turvaauk ampullidele

Jälitamine

Piloodi kimbatus

Ameeriklased

Kuus kohvrit

Luuremängud

Araablane

Lendav klient

Revanš

Sissemurdmine

Eraviisiline vastuluure

Tuumakohver

Pomm riidekapis

Kohvrivargad

Pudel viina tuumapommi eest

Keda võib usaldada?

Raadioluure

Liiklusõnnetus

Estonia last

Tasumise tund

Buldooseri juhtum

Ootamatu väljasaatmine

Varastatud filmilint

Öine ülekuulamine

Allveeoperatsioon

EPILOOG

Отрывок из книги

Küll see Martell on ikka hea jook. Millal ma hakkasingi seda tarbima? See oli umbes 4–5 aastat tagasi, kui ma sõjaväest tulin ja oma esimesed kõvad rahad teenisin. Ülesannetega, mida täna väga meenutadagi ei tahaks – ausambaplahvatus, piirivalvemaja õhkulaskmiskatse, kellegi tapmine. Vähemalt siis oli raha, aga praegu on papiga kehvavõitu. Ega ma nurise, aga tööd võiks rohkem olla. Olen ma ikka veel vajalik? Või peetakse mind juba minevikuks?

Omaette mõtiskledes, Martelli juues ja Marlborot suitsetades ei märganudki, kuidas minu naabruses jõudsid istet võtta kaks nahkmantlites tegelast. No ei pea ka kõiki ja kõike kogu aeg jälgima, las istuvad, selleks kohvikud ongi. Aga viis, kuidas nad mind jõllitavad, vot see ei meeldi mulle. Sihuke riietus on ainult kas endistel julgeolekukomitee töötajatel või mingitel neist organitest välja kasvanud bandiitidel või venelastel, kelle alaline elukoht ei ole Eesti. Niisiis, mitte kohalikud, välismaalased. Mehed istuvad rühikalt. Nende sõrmenukid on ära pekstud. Selge, bandiidid. Või siiski? Miski neis pole päris tavaliste pättide moodi. Meeste hallidest silmadest kiirgab küll otsusekindlust, aga pilgud on kuidagi hea vaatega, ei ole kurjad. Sellised naistele ja lastele liiga ei tee, nii et ikkagi KGB. Tõusen püsti, et ennast sirutada, sest kui läheb andmiseks, peavad kõik liigesed selleks valmis olema. Jalutan laisalt baarileti juurde ja tulen sealt oma lauda tagasi uue Martelli ja kohviga.

.....

„Oh kui palju teid siin komandeeringus on!” Katsun ikka veel irooniline olla.

„Asi on seda väärt. Nüüd hinnast. 10 000 dollarit pärast, igas kuus veel 3000 dollarit ja järgnev auaste. See on viimane taks, mida ma saan pakkuda. Kas sobib?”

.....