Piibel. Biograafia
Описание книги
Piibel on raamat, mis on kujundanud tervet Lääne kultuuriruumi ja ajalugu ning mille eri tõlgendustest on sõltunud riikide ja rahvaste saatused. Piiblit on tõlgitud rohkem kui 2000 keelde ning see on vaimseks teejuhiks igale kolmandale inimesele maailmas. Ometi on tegu keeruka tekstiga, mille kujunemislugu on pikk ja käänakuterohke. Briti kirjanik ja ajaloolane Karen Armstrong vaatleb, mil moel suuliselt levinud ja väga erinäolistest allikatest pärit pärimustekstid muutusid kirjapandud pühakirjaks, eri raamatutest koosnevaks kristluse baastekstiks ja kuidas erinevatel ajajärkudel on muutunud viis, mil moel Piiblit loetakse ning mida sealt otsitakse. Seda on oluline mõista ajal, mil pühakirjade äärmuslikud tõlgendused võivad olla ajendiks vihale ja vägivallale. Just seepärast on vajalik näha, mida pühakiri endast kujutab ja mida mitte. Karen Armstrong (1944) on sündinud Suurbritannias. 18aastaselt astus ta Rooma-Katoliku kiriku alla kuuluvasse Püha Jeesuslapse ühingusse, et saada nunnaks. Seitse aastat hiljem lahkus ta sealt ja pühendus õpingutele Oxfordi ülikoolis. Ta on avaldanud üle veerandsaja raamatu ja arvukalt artikleid, milles ta analüüsib religioonide tähtsust ning tutvustab erinevate religioonide ühiseid arusaamu. Neist olulisimaks peab ta kaastunde põhimõtet. Eesti keeles on varem ilmunud Armstrongi raamatud „Islam” (Ilmamaa, 2003), „Lühike müüdi ajalugu” (Eesti Päevaleht, 2006) ja „Jumala ajalugu” (Varrak, 2007). „„Piibel. Biograafia“ on apoloogia ühest küljest kristliku fundamentalismi vastu, mis kohtleb teksti vääralt, tõstes sõnasõnaliselt ühe teksti esile teiste tekstide arvelt, ja mistõttu toimub evangeeliumi jahmatav moonutamine. Teisalt on see apoloogia aga suunatud sekulaarse fundamentalismi vastu, mille kohta autor väidab, et tegemist on religiooni suhtes samamoodi kitsarinnalise, eelarvamusliku ja ebatäpse arutlusega. Käesolev tõlketeos on Eesti oludes ajakohane ja vajalik, sest eksisteerib vajadus Piibli kui pühakirja tähenduse ja tekkeloo kirjelduste ja nende selgituste ning küsimuse püstituse järele, mis seostaks teksti kontekstiga ning aitaks kaasa mõelda praegusaja ühiskonna aktuaalsetes usulistes probleemides. Nagu ka käesoleva teose lõpus sedastatakse, on uskudevaheline mõistmine ja koostöö praegu ellujäämiseks vajalikum kui kunagi varem.” Ergo Naab, PhD
Отрывок из книги
Eileen Hastings Armstrongi mälestuseks
Kõik öeldu mõjutab seda, kuidas me loeme Piiblit, mis nii juutide kui kristlaste jaoks on jumalasõna. Pühakiri on olnud religioosse tahteavalduse oluliseks elemendiks. Peaaegu kõigis suuremates usundites on inimesed pidanud teatud tekste pühaks ja olemuslikult teistest dokumentidest erinevaks. Oma kõrgeimate püüdluste kaalu, kõige pillavamad ootused ja suurimad hirmud on nad neile kirjutistele usaldanud ning salapärasel moel on ka tekstidest midagi vastu saanud. Lugejad on tajunud kirjutistes midagi kohalolusarnast, mis on neid seega juhtinud tavaülesesse mõõtmesse. Nad on oma elu seadnud kirjasõna järgi nii argipäevas kui ka vaimses ja moraalses plaanis. Pühades tekstides räägitud lugusid on inimesed tavaliselt pidanud tõeks, kuid kuni hilise ajani pole lugude kirjanduslik ega ajalooline täpsus olnud oluline. Pühakirja tõde ei saa hinnata enne, kui see on – kas rituaalselt või eetiliselt – praktikas ära proovitud. Budistlikud pühakirjad annavad näiteks mõningat infot Buddha elust, kuid on vaid kaasanud need juhtumid, mis näitavad budistidele seda, mida nood peavad omaenese valgustumiseni jõudmiseks tegema.
.....
Põhjapoolne kuningriik ei saanud taolist puutumatust nautida. Kui Iisraeli kuningas liitus aastal 732 eKr kohaliku konföderatsiooniga, et takistada Assüüria liikumist läände, ründas kuningas Tiglat-Pileser III ootamatult ja hõlvas enamuse Iisraeli territooriumist. Kümme aastat hiljem, aastal 722, peale teist mässu hävitasid Assüüria armeed Samaaria, Iisraeli kauni pealinna ja küüditasid valitseva klassi. Assüüria vasalliks saanud Juuda kuningriik jäi puutumata ja põhjast tulevad Jeruusalemma põgenikud tõid tõenäoliselt endaga kaasa E muistendi ning tragöödiat ette näinud Hoosea ja Aamose ülestähendatud kuulutused. Need lisati Juuda kuninglikku arhiivi ja mingil hilisemal ajal ühendasid kirjutajad „Elohistliku“ tava lõunapoolse J eepikaga.30
Pimeduseaastate kestel lohutas Jesajat ligiolev kuningliku lapse sünd, märk, et Jumal on endiselt Taaveti kojaga koos: „Noor naine [alma] kannab last ja sünnitab peagi poja, kellele ta annab nimeks Immanu-El [jumal-on-meiega]“.31 Tema sünd saab olema lootusesäde, „suur valgus“ traumeeritud põhjarahvale, kes „käib pimeduses“ ja „surmavarju maal“.32 Kui laps oli sündinud, sai ta tegelikult nimeks Hiskija, ja Jesaja kujutles kogu jumalikku kogu pühitsemas kuninglikku last, kes, nagu kõik Taaveti soost kuningad, saab jumalikuks olendiks ja nende taevase nõukogu liikmeks: oma kroonimispäeval hakatakse teda kutsuma „Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“.33
.....