Читать книгу Lembitu - Karl August Hindrey - Страница 1

Ihameel on tagasi tulemas oma kodust. Suviharja oli jäänud endiseks kolme aasta jooksul, ainult et isa on vajunud nagu rohkem kokku, nagu oleks õhk teda kuivatanud, seesama õhk, mis ei olnudki nii kuiv seal metsade taga. Või oli isa olnud alati niisugune nagu nüüd? Kolme aasta jooksul ei saagi nii palju muutuda, mõtles Ihameel ja ei märganud, kui palju ta ise oli läinud teiseks, kui palju olid muutunud Kaio ja Härm.

Ei märganud nad seda teiste pilkudest. Äidi oli löönud käed kokku, kui ta tuli ukselävele ja nägi kolme härmatanud ratsanikku karvamütsides ja poolkasukais, oli hõiganud tarre, et Ihameel on tulnud, ja oli siis sõbanurgaga pühkinud silmi. Ja kui ta siis hiljem tares oli vaadelnud Ihameelt nagu Kaiotki ja Härma, siis ei olnud ta sõnagi lausunud sellest, et Ihameel on läinud hoopis mehisemaks, et tema pilk on tõsine nüüd ja sügav, nagu mõtleks ta ikka, ja vahest koguni midagi muud kui jutustav, naeratav suu.

Ei kõneldud sellest, et näod on läinud teiseks, Kebjagi oli läinud vanemaks, Maasike oli tugeva rinnaga ema, kelle seelikust hoidis kinni kaks poissi, ja paistis, et on tulemas kolmas laps. Maasike oli täis jõulist rahu, kuid siiski õhetasid palged, sest tulijad olid ju kuidagi võõrad, olid suured isandad kaugetelt maadelt, olid palju näinud ja kaasa teinud suuri asju. Siin ei sündinud ju midagi, siin olid vaid Suviharja ja Kasenpää, ja vahel oli raba ja jõgi, millest nüüd küll üle käis pukksild, kuid seda silda mööda ei läinud ega tulnud teisi sündmusi, kui et kummalgi pool oli vahel nõelanud uss, sündinud vasikas ja et uudseleib oli saanud hea.

Ei mõtelnud Maasike õieti nõnda teravalt, ei seadnud ta oma mõtete tulemusi nii lõikavasse vastuollu sellega, mida läbi olid elanud noormehed seal Ugandis ja Sakalas. Aga ta tundis nüüd järsku maailma suurt avarust, mis tõstis vendi ja Ihameelt nii kõrgele tema silmis. Ta muudkui küpsetas ja kandis lauale, puhastas kiiruga laste ninasid, tahtis ise ka sekka kõnelda, aga välja tuli vaid lugusid lastest, sündmusi laudast ja lagedalt nurmelt, kuid hea oli seegi, sest kuulasid osavõtliku naeratusega vennad kui ka Ihameel.

Ihameel oli küll kõige noorem, aga ta paistis imelikult nüüd kõige vanemana. Peaaegu vanemana kui Kebja, kes istus käsipõsakil ja kelle silmis oli niisugune ilme nagu alati siis, kui Oolup tuli ja kõneles suurest põdrast või tõurast kusagil eemal tagalaanes.

Isa Vane kõndis need päevad, mis noored veetsid Suviharjal, ringi kärsitumalt kui vahest kunagi varem. Oli nagu tulnud ärevat elu siia laante taha, midagi värisevat kaugest maailmast, midagi, mis pani toimetama kähku ja kiirelt, kuigi maailm liikus siin niisama vaikselt edasi, nagu ta seda oli teinud aastaid ja aastaid.

Nad ei püsinud mitte kogu päev siin Suviharjal, nad läksid kõik viiekesi, isa Vane, Kebja ja kolm uustulnukat üle soo Kasenpääle.

Aga Kasenpää oli muutunud, ta oli kehvemaks jäänud rahvast, sest Oolup oli ehitanud enesele ülespoole, sinna, kus olid olnud sohu uppunud Meego puuslikud, uue elamu; all elasid veel Lüürik oma naise ja perega. Kuid Oolup toodi ka kohe alla, Orvik tuli lennates kaasa, rinnalaps süles.

Ihameel vaatles seda oma endist maailma kahesuguste tunnetega. Nii nagu talle Suviharjal oli paistnud kõik soojalt kodusena, kuid siiski vaesena, nii oli ka siin. Tahtmata võrdles ta Sakala ja Saaremaa rikkusi siinse lihtsusega, kuid siiski vaevas teda peaaegu tunne, et ta jälle peab minema välja maailma, vaevas ja rõõmustas ühtlasi. Siin oli kaitstud rahu, siia ei ulatanud palju kuuldusi veristest ja valusaist sündmustest eemal. Siin ei kuulutanud üle laante lendav ronk katku ja sõda, siin võis puhata, aga sinna välja kiskus siiski.

Ei olnudki aga nõnda, et ei oleks siin mitte kui midagi teatud sündmustest väljaspool. Oolup oli küttimisel kohanud mehi, kes teadsid jutustada sakslastest, liivlastest, lätlastest ja venelastest. Nende suust oli ta kuulnud võõraste linnuste nimesid, millede ümber oli käinud lahing, olid jutustanud raudriides meestest, kes istusid hobustel, kelledel oli ka rauda ümber kaitseks noolte ja odade vastu. Aga kõik need jutud olid ebamäärased, kajasid nagu liiga kaugelt, et võtta päris tõenäosuse ilmet.

Nüüd aga tulid mehed, omad inimesed, kes olid näinud ja kes teadsid. Ja see nihutas kõik nõnda lähedale, et Oolup hakkas mängima noatupega ja Kebja istus käsipõsakil ja pures mõnikord oma hambaid.

Nad jutustasid kolmekesi vaheldamisi, Kaio, Härm ja Ihameel.

Kõnelesid Lembitust, Sakala suurest vanemast, kellele mõned, eriti Rootsi ja Ojomaa kaupmehed, andsid kuninga nime. Lembitut oli võidetud, aga ta oli ka võitnud, ta oli põletanud maha venelaste linna Pihkva. Aga lüüa oli ta saanud Viljandi all.

Vaenlased olid pannud Viljandisse ristiusu preestreid. Nad olid neid sundinud peale, kuigi neid varemgi oli seal olnud, kuigi nad varemgi olid jutlustanud Valgest Kristusest, aga rahvas ei võtnud kuulda nende juttu, ja kui mõnd oli ristitud, kui mõnele lapsele peale valatud võõra jumala pühitsetud vett, siis olid vanemad või teised ta viinud alla Viljandi järve ja pesnud maha nõiduse.

Enne seda, kui oli tehtud kolmeaastane vaherahu, enne seda oli Lembitu surmanud preestritest kõige kõrgema.

Nad jutustasid Harivaldest, targast, kes vihkas Valge Kristuse mehi, kes neid vihkas nõnda, et ta käis alati peale Lembitule, ärgu ta kunagi salligu jumalate vaenlasi oma linnuses ja maal. Aga Lembitu oli teinud lepingu, et nad tohivad jutlustada oma juttu kuni Navesti jõeni, ja nõnda olid nad siis ka kõndinud kihelkonnast kihelkonda ja püüdnud kergeusklikke. Aga neid nad ei leidnud palju, neid leidsid nad vaid orjade keskelt, kes olid toodud võõrastelt maadelt, Rootsist, Norrast, Taanist ja kes olid sattunud vangi sakslaste laevadelt.

See preestrite ülem oli olnud julge mees, tal oli olnud halliks minev pikk habe, mille alt paistis kuldne rist rinnal.

Aga kui ta oli näinud, kuidas valmistatakse sõja vastu, kui ta oli kuulnud, kuidas kutsutakse kokku malevat, et sellega minna lõuna poole, siis oli ta püüdnud põgeneda, oli läinud minema läbi öö, aga Harivalde silmad valvasid ka öösiti. Temale aeti järele ja võeti ka kinni Alistekunnas ja toodi tagasi.

Siis oli ta seisnud Lembitu ees, sirgelt ja julgelt.

Lembitu oli olnud vihane, Lembitut nähti harva vihasena, nüüd aga oli ta olnud näost valge, huuledki olid olnud kahvatud.

„Sa tahtsid minna teateid viima, preester.“

„Tahtsin.“

„Niiviisi kasutad sa usaldust, preester.“

„Minu usaldus kuulub Jeesusele Kristusele, kes ei taha, et tapetakse tema lapsi paganate poolt.“

„Sina olid siin minu maal, elasid rahus, tegid, mis tahtsid, ütlesid, mis mõttesse tuli, ja keegi ei seganud sind. Nüüd läksid sa ära andma seda maad maarahva vaenlastele.“

„Ma tahtsin minna hoiatama, et saaksid põgeneda või vastu hakata süütud.“

Ümberringi seisid teised preestrid, seisid vanemad ja tihedas ringis rahvas. Sõõr oli lai ning avar, nõnda et kõik võisid näha, kuidas seisid vastamisi Lembitu ja preestrite ülem.

Lembitu ütles:

„Sa tead ju, et sa nüüd pead surema.“

„Ma ei usu seda.“

„Sinu usk on petlik nagu sinu õpetused.“

„Mina seisan piiskop Alberti kaitse all. See käsi on neetud, kes tõstab relva pühitsetud mehe vastu.“

„See suu olgu neetud ja suletud, kes julgeb needa Sakalamaal Sakala vanemat.“

Siis nägi preester, et ta peab surema. Ta laskis pea longu ja tegi ristimärgi.

Lembitu tõmbas päris aeglaselt mõõga tupest, nõnda aeglaselt, nagu tahaks ta aega anda palvetamiseks.

„Ainsa au, mille ma teen piiskop Albertile,“ ütles Lembitu, „on see, et Sakala vanem tapab su omaenese käega.“

Ta mõõgatera langes preestri paljale lagipeale, poolitas näo läbi lõua ja habeme kaelast läbi kuni rinnakorvini.

Nüüd aga raskete viimaste kaotuste läbi, nüüd on Viljandis ja isegi Leholes Navestini kuni Alistekunnani preestreid rohkem kui varem.

Aga nüüd on varsti täis ka vaherahu aeg, nüüd on relvad teritatud, mehed on valmis minekuks, nüüd algavad jälle tapatalgud ja sõjasõnnid kaabivad hirnudes.

Nõnda jutustasid Kaio, Härm ja Ihameel. Ka nende sõjasõnnid hirnusid, Ihameele oma Suviharjal, Kaio ja Härma omad Kasenpääl.

Hobused olid rikkus, mitte iga mees polnud hobusemees, Härm ja Kaio olid kaasas olnud jõuguga, kes läks vastu Alistekunnas riisuvatele leedulastele. Saaremaa tark Leiger, kes seal oli langenud, oli ütelnud, et püütagu hobuseid tabada odadega ja nooltega, püütagu tabada neid jalust, siis langeb hobune ja kätte jääb ratsanik, hobuste jalad paranevad ja nendega võib ratsutada hiljem edasi ja leedulaste hobused on head ja kiired.

Nii olid nad teinudki ja nõnda oli kõigil kolmel oma ratsu, kellega nad olid üle tulnud kinnikülmanud soodest.

Oldi siin nädala päevad, söödi, joodi rikkalikult ja kõneldi tulevast sõjast. Ikka mõtlikumaks läks Kebja pilk, ikka tõsisemaks Oolupi nägu, ja siis ütles ühel päeval Oolup:

„Kui minema hakkate, siis tulen mina ja näitan lühemat teed.“

Nad olid alati aimanud, et Oolup tunneb seda teed, mida mööda ta kunagi siia on tulnud ja mida mööda ta tagasi ei taha minna ega teistele seda näidatagi.

Ja paar päeva hiljem lausus Kebja:

„Saka tuleb toime kergema tööga, isa Vane on tugev mees alles ja salvedes on vilja mitmeks aastaks.“

Maasike vaatas murelikult, pani käed risti rasedale ihule ja jäi nurka seisma. Ta ei ütelnud mitte midagi. Isa pilgutas natuke silmi, nagu peaks ta kiirelt midagi mõtlema, tõstis siis mõdukannu huultele, jõi sügava sõõmu, pühkis käeseljaga üle suu, köhatas ja lausus:

„Tood vahest paar hobust kaasa, ühe võtad ju siit ikka ära.“

See oli siis otsustatud.

Natuke teisiti oli Kasenpääl. Orvik nõnda kergesti meest vabaks ei andnud. Ta kaebas, et neil on alles uustalu, et ale veel tegemata, et nõnda ei saa Oolup oma oodatavat lastki enam näha, ning anus, et mingu teistele hiljem järele. Kuid Oolup ei vastanud sõnagi, ihus vaid oma relvi, ümises tasa oma ette viisi, mida siin keegi polnud kuulnud. Ei teatud, et ta on ka laulik. Pilli ta mängis, mängis nõnda, et lõõtsutama pani, aga see laul, mida ta ümises, see oli võõras ja selles tundus uhkust ja viha.

Nii et siingi oli otsus langenud.

Kodus pöördus Ihameel isa poole:

„Isa, kas sina oled tark?“

Isa pilgutas silmi ja ei vastanud.

„Kas sina ei nõidunud Musta Meego rappa?“

Isa tõusis pingilt, läks kolde juurde ja soris sütes.

„Isa, kuuluta meile, mis tuleb!“

Vane pööras näo poja poole, Kebja piilus altkulmu Ihameelele, kui kuulis isalt lauset:

„Nad ju ütlesid, et sa ise oled õppinud targaks. Kui oled tark, tule ise urikivi juurde ja tee, mida tead.“

Nad ei olnud Kasenpääl ka mitte suured sortsid, vana Lüürik pildus mõnikord tuhka tuulde ja pomises salaja nõiasõnu, aga ei ütelnud kellelegi, mida ta nõidus ja mis olid nõiduse tulemused. Niisiis loodeti ka seal Ihameelele ja urikivi oli Suviharjal suuremas aus olnud kui Kasenpääl.

Sinna nad tulid kokku, laoti suur riit ja toodi välja jäär, kelle tappis Ihameel kõigi õpetuste järgi, mis ta oli saanud Sakalas ja Saares.

Nad olid kõik seal, vana Lüürik, Oolup, Härm, Kaio ja Luuriku sulaste paar. Ka naised olid tulnud, vana Saka vaatas püha toimingut nagu mingit ammust ja kauget, mis nüüd ometi tagasi on tulnud, ja pidi ühtelugu nina nuuskama, ja temale andestati, sest ta oli juba väga vana.

Kõik aga tahtsid teada, mida toob tulevik.

Ihameel soris kuumades sooltes, mis olid langenud enamasti pahemale, kuid oli punakaid soolikaid, mis olid rohkem vikerkaari värvi ja neid oli mõningaid ka paremal pool. Aga ei ütelnud see ikkagi mitte head. Auravast jäära sisikonnast ei tõusnud tõotusi, et kõik lõppeks hästi. Ihameel ei saanud ennustada head, ei tohtinud aga kuulutada kurja. Ta ei saanud teada, kes neljast kaasatulejast jääb tagasi tulemata Suviharjale ja Kasenpääle, kuid seda ütles ennustus, et kõrvutisamme siiapoole küll ei ole.

Ei tahtnud Ihameel seda ennustust avaldada. Ei tahtnud ta seda teiste pärast, aga ka mitte iseenese pärast. Südame alt lõi õõnsaks, kui ta uskus, et nii vähe tagasi tuleb kõigist minejaist, ja ta ei usaldanud ka oma teadmisi. Võib olla, et ta oli toiminud kuidagi valesti jäära tapmisel, võib olla, et paha vaim juhtis tema kätt nõnda, et oina sisikond vajus teisiti, kui ta seda oleks pidanud õigel toimimisel.

Ihameel nõudis selgemat tõtt, tema süda pakitses, ta hingas raskesti ning alles nüüd otsustas ta panna käima kõik oma võimed. Ta hakkas tantsima ümber tule, laulma, sõnu ajama suust, saladuslikke, õpituid Sakalas ja Saarel, Harivaldelt kui ka Leigerilt.

Nad nägid teda tantsimas, suure tamme all, ümber tule. Hüppamas nagu koll, keerlemas kiiremini ja kiiremini, vehkimas ja väänamas kätega, haaramas õhku ja tõmbamas harali sõrmedega suitsujugasid enese ümber. Lõhkudes kätega suitsu madalamale, huikamas ja karjumas ja tegema hääli, mis nad seni temalt ei oleks uskunud kuuldagi.

Ülalt tamme oksadelt rippus alla koerte kuivanud korjuseid, mille parkinud liha seest paistsid üksikud luud. Oksa oli tõmmatud aegade jooksul palju koeri, keda peeti suures hulgas, eriti emaseid, sest sugu ei tohtinud välja surra. Hundid murdsid neid, mõned jäid vanaks, mõni vigaseks, ja nii tõid Vane, Saka ja hiljem ka Kebja neid ohvriks jumalaile. Kõigil kolmel oli küll tunne, et see pole küll ei tea kui suur annetus taevalistele ja vaimudele, et võiks tuua teinekord ka tõhusamat ja rikkamat kinki, aga siiski ei mõteldud selle üle palju järele, elu läks niigi omasoodu vagusalt edasi ning polnud märgata jumalate vimma ega erilist pahandust.

Ihameel tuiskas ümber tule ja tõukas uludes välja mõistmatuid sõnu ja hulle hääli. Poolsõõris istusid kividel ümberringi mehed, nende taga veidi eemal seisid naised ja vahelt läbi kõndisid kartlikult ja isandate otsa ettevaatlikult piiluvad koerad, kes nuusutasid küpseva jäära lõhna, haistsid verd, kiunusid tasa, ja tulehelk vilkus nende silmades.

Vana Lüürik, paksupäine nagu ennemgi, kallutas kolpa edasi-tagasi, tahtis nagu kaasa ümiseda, kaasa karjuda ja tema suured paksud karvased käed patsutasid taktis põlvi, tal läksid mõtted üsna segi.

Imeline lugu oli selle kõigega, et ta nüüd pika aja järele võis jälle näha tõelist jumalateenistust; see oli olnud nii ammu tagasi, kui kaugel eemal, endises kodukohas olid tuled loitnud taeva poole, olid mustad varjud hüpanud ümber leegi, oli olnud üdini käivat korinate kärisemist ulumiste sekka ja kus suured vaimud tihenesid kokku kõrgete puude all, nagu tungleksid nad inimeste hingede lähedale.

Oli olnud ju ammu-vanast, kus kogu saladuslik elu, mida ei näe silm ega ei kuule kõrv, kuhjus ühte kohta, segunes inimeste hingamisega ja läks selle hingamise kaudu ihhu ja täitis hinge värinaga.

Segaselt mõistis Lüürik, kuidas ta oli kahtlustanud, et Vane ei mõistagi nõiduda. Kuidas oli see lugu Musta Meegoga, kes uppus soos? Karjus appi ja lõpuks ei saanud enam kisendada, sest suu oli raba täis, silmad vaid keerlesid pööraselt ja suurelt, kuni ka need vajusid musta pudru sisse. Kamar vajus üle pea kokku, roheline kamar, millest välja paistis vaid viis harali sõrme, kuni neidki enam ei olnud. Aga see oli ju tema olnud, Lüürik ise, kes oli seadnud teibad ja roikad sookamara all teisiti, kui seda Must Meego oli teinud, nõnda et sorts astus vedelale pinnale ja vajus. Mida kõnelesid need teised kõik Vane väest ja võimust, et see olevat oma needmisega ja sajatamisega kihutanud Musta Meego rappa? Kuid olgu peale, et tema ise, Lüürik, oli seadnud teibad teisiti, aga kas ei teinud ta seda Vane nõiduse käsul? Kas ei tulnud mitte üle jõe, kaugelt üle soo Vane sõnade vägi ja ei pannud Luurikut nõnda tegema, nagu ta toimis?

Ei olnud Vane ka kunagi kõnelnud sellest, et nimelt tema on saatnud Musta Meego surma. Ei olnud ta kunagi ütelnud, et tal on salasõnu ja et ta oskab nõiduda. Nad olid hästi läbi saanud, Vane ja Lüürik, ja kui nad olid istunud mõdukannu taga, siis oli Lüürik mõnikord küsinud, kuidas ta sajatab või kuidas ta teeb ära vaenlase veise, kuidas ta vaatab kurja silmaga, kuid iialgi polnud Vane vastanud sellele, oli pööranud pilgu kõrvale ja oli löönud nagu tusaseks. Aga nii teevad kõik nõiad! Nad ei kõnele oma võimust! Nad vaikivad! Aga kui vaja, siis nad ütlevad!

Nii oli see jäänud, et Lüürik oli ikka kahevahel, kas on Suviharja Vane tark või aga samasugune lihtne inimene nagu tema isegi. Nüüd aga paistis küll, et on väge ja võimu Suviharjal. Jõud oli üle läinud poja peale, sest see oli ju Ihameel, kes hüppas seal ümber tule, kriiskas ja karjus, huilgas nagu mardus, suu kramplikult avatud nagu koobas, silmad keerlemas peas nagu valu viimses ahastuses või aga sekka välkumas meeletust vihast.

Vana Saka istus jämeda puupaku otsas natuke tagapool peremehest ja vangutas pead. Pea kõikus paremalt pahemale, pahemalt paremale, ikka edasi-tagasi, nagu oleks ta liiga raske ja kael ei jõuaks teda kanda. Karvamütsi alt vajuvad tihedad luitunud juuksed lehvisid kaasa nagu takune lina. Ta suu oli lahti, silmad koopas, aga silmadest tilkus pisaraid.

Saka oli väga vana, tal tohtis tulla pisaraid silmi, nagu neid nooremailgi tuleb külmast ja tuulest. Ja siis heitis Saka põlvili, siis kui Ihameel kisendas oma hulle karjeid vastu tuld, vastu suitsu, vastu oksadel rippuvaid koerte keresid, istuvaile inimestele näkku, siis pani Saka oma lauba vastu lund ja Lüürik tundis, et ta peab tegema samuti.

Ja ka nooremad painutasid oma põlvi, isegi kange Oolup puudutas oma näoga sulavat lund ja naised kõikide selja taga heitsid vaikides kummuli.

Nii kuulsid nad Ihameele häält veel mõne korra karjatavat, kuulsid teda nõrgemaks jäävat ja lõpuks korisevat nagu surijal.

Siis praksus ainult veel tuli, paukusid üksikud halud, susises rasv ja kui aegamööda üks või teine tõstis toibudes pilgu, nägi ta, et Ihameel oli kokku varisenud, lamas poolküljeli tule ees, käsivarred laiali, suu ammuli, viimses rammetuses.

Kõik tundsid, et jumalad ja vaimud on olnud neile lähedal, nad olid nagu lunastatud kõik, nad olid tümaks tehtud suurest elamusest. Ja suits tõusis ja viis ära enesega kaasa kõige selle, mis oli suures looduses muidu kauge, võõras, vaenulik või sõbralik, ainult aimatav ja nüüd olnud nii lähedal, et hing oli toidetud nagu pika söömaaja järele.

Aegamööda surises Ihameele soontesse veri tagasi. Ta tundis näpuotsadesse voolavat määratust väsimusest üle soojust, mis pani tasa mõtted jälle liikuma. Aegamisi ning osakaupa meenus talle, mida ta oli näinud, tajunud ja tundnud oma joobumuses. Kuid kehasse voolav soojus kahanes hooti külmajugade all. Nägemused ei kosutanud, nad jätsid hinge kurvaks.

Ta oli näinud, kuidas valgest suitsust, mis tõusis oksade vahelt üles, kujunes tohutu lai lumepilv ja hakkas tulema lund, hakkas tasa vajuma laiu lumehelbeid ja lagunema üle maa, üle ilmatu laia välja, millel ei olnudki äärt. Nende lumehelvete vahelt nirises nagu tahma, oli nagu tahmavihm, mis niitidena tuli läbi lume, ja siis hakkasid need niidid lumeväljal jooksma, vingerdama, katkema lühikesteks tükikesteks, mis siis moondusid ristikesteks, nõnda et lumi oli täis väikesi musti riste. Siis tõusis tuisk, kobrutas lund, lumest kerkisid laiad valged palakad ristilaikudega keskel, lehvisid nagu lipud, vajusid kokku ning siis oli jälle lai lumeväli, kus roomasid kokku kõik need mustad ristid üheks ainsaks põigiti üle kogu maa käivaks suureks ristiks. Aga see lumeväli oli nagu valge vaip, mille all oli midagi, elas miski, tahtis tõusta vaiba alt, tõmbas lumekamara kohati kummi, kobrutas siit ja sealt, ja mis seal all oli, see oli lämbumine ja piin.

Siis vajus lumeväli ära alla hämarusesse, mis tumenes pimeduseks. Sellest pimedusest tõusis musti päid, raudseid, tuttudega, ja vilkusid raudnägudest pilud, millede mustast sügavusest paistis varjus salajasi silmi, kurje ja halastamatuid. Ihameel teadis, et need olid kiivrid, ning nende kiivrite keskel nägi ta Lembitu nägu. Ei naeratanud see enam, põlglik ja kibe joon oli ümber suu ja Ihameel teadis, et see on surnud Lembitu.

See surnud ja kuri, põlgav nägu hõljus püsti odade vahel, need odad kasvasid nagu kiirelt kerkima aetav oras, ikka tõusis juurde uusi, oli nagu tuhandeid siili, kellede seljad paistsid mustalt vastu taevast. Ole taeva tõmbus laialt suitsuviirusid, need keerlesid üksteise ümber, nagu ootaksid nad kuud või tähti, aga ei paistnud midagi peale kuma, millest Ihameel teadis, et see on suur ja kustutamatu tulekahju.

Ei olnud Ihameel näinud oma viirastustes oma kodu, ei Suviharja ega Kasenpääd. Ta oli ju tahtnud näha, kes tuleb tagasi koju, aga vaimud ei näidanud temale midagi sellest, ei sammu jälgegi, mis viis üle lume kodu poole.

Ja Ihameel mõistis, et see kõik siin laane taga on nõnda tühine ja väike kõige selle teise kõrval, mis on hiiglasuur ja tohutu raske. Ei näidatud temale nüüd mitte väikesi asju.

Edasi oli ta näinud hallil pinnal musti pulke, mis ronisid nagu tõugud edasi, nagu kangastel.

Nad ronisid üles nagu seina mööda kusagile kõrgele taeva poole, kus järsku paistis üksikuna ja ainsana Põhjanael. Siis vajus see sein längu, aegamööda vajus ta tagasi ja oli jällegi lumeväli, nüüd aga ähmane ja porine, aga tema alt kostis raksatusi, nagu raud raua vastu, kõlas odade pilbastamist ning alalist kõlinat sepikodadest, kus vasarad tagusid kuuma kangi. Ja ähkimist kostis, raginat, nagu pureksid tuhanded hambad vihas. Kuid lumelinik mattis tihedamini hääli, läks paksemaks ja paksemaks, nagu vanutatakse vaipa, ja see summutas ikka uuesti üheainsa hüüu, mis kordus ja kordus: „Kui on poisikene veel põlvepikkune, põlvepikkune poisikene, põlvepikkune poisikene, põlvepikkune poisikene…“ kuni see hüüd tumenes ja kõlas vaid veel nagu uinuvalt vaikne sonimine.

Ihameel ajas end roidunult püsti, ta hõõrus oma silmi, kuivatas varrukaga külma higi laubalt, vaatas ringi, vaatles kõiki neid, kes olid temale armsad ja lähedased ning sõbrad. Ta teadis nüüd, et ei ole valikut, teadis, et ei tule vahest mitte ühtegi enam tagasi, aga kuulis nagu jumalate häält: „Tuleb võidelda, kuni jalul seisab veel põlvepikkune poisikene…“

Aga ta ei ütelnud sellest mitte sõnagi, ta ei lausunud midagi põlvepikkusest poisist, ta ütles vaid: „Jumalad käsivad võidelda.“

Ning nüüd oli Ihameel tagasi tulemas oma kodust, tema kõrval ratsutas Oolup, sulane ja koduväi Kasenpääst. Selle taga vend Kebja Suviharjalt ja vennaksed Kaio ja Härm Kasenpäält.

Oolup juhatas teed, mida mööda ta oli tulnud, kui ta ei tahtnud enam olla seal, kus ta enne oli olnud kodus. Ja juba teisel päeval ratsutasid nad sealt mööda. Oolup oli nagu teine nüüd, ta oli jutukas ja rõõmus ning näitas ühel künkal olevaile ahervartele, mille tahmunud tukid ja põlenud palgiotsad paistsid tuisuse lume alt.

„Selle ma põletasin maha,“ ütles Oolup, „ei pääsenud hingegi välja, aga põletasin ka loomad, ja see oli patt, aga nüüd lähen lunastama seda pattu.“

Ta oli verevaenus olnud rahvaga siin, aga et ta ka loomad oli ära põletanud, see oli teda saatnud omagi sugulaste vaenu alla, nõnda et ta pidi minema metsadesse. Nüüd jutustas ta kogu loo.

See lugu oli tavaline, nagu neid sündis alati: keegi läks riidu kellegagi, riiust tekkis tuline tüli ja raske solvamine, solvamisest sai kellegi surm ja see surm nõudis uut surma. Uhkus ei lubanud maksta veretasu, jonn ei jätnud jõudu tarvitamata, üks perekond tappis teise perekonna, isa, poja, venna, sugulase või sulase, ja nõnda hävis pea sugukondigi, ning nõnda oli ka olnud Oolupiga. Kuid Oolupi sugulased olid maksnud inimeste ja loomade eest, nõnda et Oolup oli jäänud häbisse ja ei saanud enam oma nägu näidata, vaid pidi teda peitma padrikute taha, kaugel kodust võõrastes laantes.

„Kus oleme õieti praegu?“ küsis Ihameel.

„Otsaga juba Ugandis,“ vastas Oolup, „ida pool Tarbatut, ida pool Emajõge.“

Ei olnud need ainsad varemed, milledest nad parajasti olid möödunud, ahervarsi oli siin ja seal, paremal ja pahemal kinnituisatud teed, mis kõrvalharudes hakkasid aegamööda laienema, ja kui nad olid ratsutanud veel veerand päeva, siis oli ahervartest tekkinud juba paigatud elamuid, milledest tõusis suitsu ja kus elas inimesi.

„Niisiis see on see uhke Ugandi,“ ütles Oolup ja ta nägu karvamütsi all oli valge. Ei olnud seal enam uhkust, inimesed, kes lävel neile vastu tulid, vaatasid mürgise pilguga, enne kui silm seletas, et võõrad pole vaenlased, enne kui kõlas kõne, et mehed on oma maa rahvas.

Maa oli masendatud ja vaene, nad ütlesid küll, need metsadest ja koobastest koju tagasi hiilinud põgenikud, et pole veel mingi ots ega lõpp, et on veel peidetud vara ja vilja ja et veiseidki veel olemas ning hobuseid kodust eemal, kuid näha oli, et suure jõu asemele oli asunud jonn ja kõrkuse asemele kius.

Kui nad jõudsid üle jää Tarbatuni, siis olid seal rusud. Suitsenud müürid näitasid kohta, kus olid kõrgel mäel seisnud võimas linnus ja kants.

„Milleks teda uuesti ehitada,“ ütlesid Ugandi mehed, kes elasid onnides, mis olid kokku lapitud ja paigatud pindlaudadest, „kui tulevad ikka uuesti jälle, lätlased ja venelased, sakslased ja liivlased ja lõhuvad jälle maha.“

Nad ratsutasid jälle edasi läbi Otenpää, kus oli meeleolu natuke parem, aga ka mitte täis seda võitlusiha, mis üha kasvas viies ratsanikus, kui nad olid näinud seda hävitustööd, mis oli käinud üle rikka ja uhke Ugandimaa. Ja keda polnud surmanud mõõk ja oda, selle oli koristanud katk. Uus elu algas alles teisel pool Otenpääd ja tõstis uuesti natuke alles uimast pead.