Отрывок из книги
SUVI ON OLNUD PIKK ja kestab ikka veel. 26. juunil lõpetasin romaani esimese osa ja sestsaadik, üle kuu aja, on meil Vanja ja Heidi lasteaiast kodus olnud ja argipäev seetõttu märksa tormilisem. Ma ei ole kunagi puhkuse mõttest aru saanud, ei ole selleks kunagi vajadust tundnud, olen alati tahtnud üksnes rohkem töötada. Aga kui peab, siis peab. Esimese nädala pidime tegelikult veetma aiandusühistu suvilas, mis sai mullu sügisel Linda pealekäimisel ostetud ja oli mõeldud nii kirjutamiseks kui ka nädalalõppude veetmiseks, aga kolme päeva järel andsime alla ja läksime linna tagasi. Pole kuigi hea mõte paigutada kolm last ja kaks täiskasvanut pisikesele pinnale, ümberringi võõrad inimesed, kui suurt midagi muud teha ei ole kui aias rohida ja muru niita, eriti kui meeleolu on juba ette valdavalt disharmooniline. Me tülitsesime õues mitu korda, ilmselt naabrite lõbuks, ja tunne, mida need sajad üleloomulikult klanitud aiad ja vanad poolpaljad inimesed minus tekitasid, muutis mu klaustrofoobiast tigedaks. Lapsed haaravad säärase meeleolu õhust ja elavad välja, eriti Vanja, kes reageerib silmapilk hääletooni muutusele ja hääle tõstmisele, ja kui asi kisub viltu, hakkab ta tegema just seda, mis meile tema teada kõige vähem meeldib ja meid rööpast välja viib, kui see liiga kaua kestab. Frustratsioonist juba niigi turris, on lausa võimatu end kaitsta, ja siis lähebki lahti: karjumine, röökimine ja tohuvabohu. Järgmisel nädalal üürisime auto ja sõitsime Göteborgi lähedale Tjörnile, kuhu Linda sõbranna Mikaela, kes on Vanja ristiema, meid oma elukaaslase suvekoju oli kutsunud. Küsisime, kas ta teab, kuidas on olla kolme lapse seltsis, ja kas ta on tõesti kindel, et ta meid sinna tahab, aga ta ütles, et on, ta kavatses üheskoos lastega küpsetada ja viia neid jalutama ja ujuma ja krabisid püüdma, selleks et saaksime natuke rahus olla. Selle õnge me läksimegi. Sõitsimegi Tjörni suvekodu ette, mis asus selle kummaliselt lõunamaise maastiku serval, parkisime, ja seejärel vajusime kõigi oma laste ja kimpsude-kompsudega uksest sisse. Kavatsesime sinna jääda terveks nädalaks, aga juba kolme päeva pärast pakkisime asjad ja võtsime Mikaela ja Eriku ilmseks kergenduseks taas kursi lõunasse.
Inimesed, kel lapsi ei ole, enamasti ei taipa, mida see endast kujutab, olgu nad nii küpsed ja intelligentsed kui tahes, vähemalt minuga oli küll nii, enne kui ma ise lapsed sain. Mikaela ja Erik on karjääriinimesed – nii kaua kui ma Mikaelat olen tundnud, on ta töötanud vaid juhtivatel kohtadel kultuurivallas, Erik aga on direktoriks mingisuguses ülemaailmses sihtasutuses, mille peakorter asub Rootsis. Pärast Tjörni seisis tal ees nõupidamine Panamas ja seejärel pidid nad puhkust jätkama Provence’is, sest selline nende elu on, kohad, millest mina vaid lugenud olen, on neile lahti. Sellesse ellu marssisime meie sisse oma niiskete salvrätikute ja mähkmetega, Johniga, kes käpuli igale poole ronib, Heidi ja Vanjaga, kes kaklevad ja karjuvad, naeravad ja nutavad, ei söö kunagi lauas, ei tee kunagi, nagu me ütleme, vähemalt siis, kui oleme inimeste keskel ja tõepoolest tahame, et nad hästi käituksid, sest nad märkavad seda, nii et mida rohkem on meie jaoks kaalul, seda pidurdamatumaks nad muutuvad, ja kuigi suvekodu oli suur ja avar, ei olnud see piisavalt suur ja avar, et neist oleks saanud mööda vaadata. Erik tegi näo, et ta oma asjade pärast ei pelga, tahtis näida suuremeelne ja lastesõbralik, aga tema kehakeel rääkis talle pidevalt vastu: käed kõvasti külgedele surutud, käis ta kogu aeg ringi ja paigutas asju oma kohale tagasi, pilgus lõpmata suur distants. Ta tundis lähedust asjade ja paiga vastu, millega oli kogu elu tuttav olnud, aga distantsi nende suhtes, kes seda neil päevil asustasid, ja silmitses lapsi pilgul, millega vaadatakse mutte või siile. Ma sain temast aru, ja ta meeldis mulle. Aga samal ajal saabusin ma kogu selle killavooriga, mis muutis tegeliku tutvumise võimatuks. Ta oli õppinud Cambridge’is ja Oxfordis ja töötanud palju aastaid Londoni finantsmaailmas maaklerina, aga ükskord, kui ta Vanjaga mere ääres järsakust üles ronis, laskis ta tüdrukul mitu meetrit omapäi ees turnida, seisis liikumatult ja imetles vaadet, ilma et tal oleks pähegi tulnud, et Vanja on alles neljaaastane ega suuda ise ohtu tajuda, nii et pidin, Heidi süles, mäkke vuhkima ja Vanja üle võtma. Kui me pool tundi hiljem kohvikus maha istusime, mina pärast järsku mäkketõusu jalust kange, ja palusin tal anda Johnile kukliraase, mille ma Eriku kõrvale panin, sest pidin korraga nii Heidit kui ka Vanjat vaos hoidma ja ühtlasi neile süüa tooma, noogutas ta nõusolevalt, kuid ei pannud isegi ajalehte käest, mida ta luges, ei tõstnud pilku ega märganud, kuidas John temast poole meetri kaugusel üha enam meeleheitele läks ja lõpuks karjuma hakkas, näost punane frustratsioonist, et kukliraasud, mida ta nii väga tahtis, olid küll tema vaateväljas, aga mitte käeulatuses. Nägin, et Lindat, kes istus teises lauaotsas, ajas see olukord marru, aga ta neelas viha alla, ei lausunud sõnagi, ootas, kuni me väljusime ja kahekesi jäime, ja ütles siis, et peame koju tagasi sõitma. Kohe. Harjunud tema tujudega, ütlesin, et ta peaks suu ega laseks end vihast pimestada. See ajas ta loomulikult veelgi enam vihale ja nii me jätkasime, kuni istusime järgmisel hommikul autosse ja sõitsime sealt ära.
.....
Lukksepp väljus uksest. Kui mina seda tegema pidin, oleks olnud õige hetk ette astuda.
Aga ma ei saanud end niikaugele.
.....
