Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin. Kati Nielsen
Оглавление
Kati Nielsen. Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
SAATEKS
ELASID KORD SUUR JA VÄIKE TÜDRUK
VALE-PIPI
PIKEMALT MÕTLEMATA
AKNAD
TURIST
JOJO. ISA
OODATUD LAUPÄEVAD
„KOPENHAAGEN EI OLE TAANI”
JOJO. ESIMESED SÕIDUD
MAJA KÕRVALTÄNAVAS
JOJO. UUS KOOL
JALGRATTARAPSOODIA
KAOTATUD LAHING
JOJO. SÜDAMEASI
KUNINGALUGU
JOJO. KUMMIKUD JA SÜNNIPÄEV
„TE HAKKATE KIRJUTAMA!”
KÕIGEPEALT ON UNISTUSED
JOJO. ROHELINE LINN
KUUJÕGI
VASTASTIKUNE ÕPPETUND
FESTIVAL
JOJO. ÕPETAJAD
HOLGER JA HAMLET
OLLA VÕI MITTE OLLA?
JOJO. MINU UUED MÕTTED
VÆRNEDAMSVEJ
PERFEKTNE EI OLE PARIM
JOJO. SÕBER SAAR
VALIMISTE PEEKON
KRISTIAANIA
JOJO. KUULA PALUN
STRØGET JA KØBMAGERGADE
IGATSUS
JOJO. TASAKAAL
ELURÕÕMU RETSEPT
MÕNED KOPENHAAGENI TEEVIIDAD
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Emale
Kopenhaagenis ei osutunudki mu suurimaks proovikiviks taani keel, nagu olin peljanud, vaid hoopiski hygge – elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlane peab head äraolemist, meeldivat suhtlemist ja hubasust oluliseks, seetõttu ei ole taanlaste keskel elades võimalik hygge’t unustada – näiteks paha tuju või vihmase ilma korral. Peatselt juhib keegi sellele eksimusele sõbralikult tähelepanu – elu ei tohi ometi liiga tõsiselt võtta.
.....
Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, aga akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühtaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.
