Оглавление
Katja Kettu. Rose on kadunud
Katja Kettu. Rose on kadunud
LAHKUMISE RADA – Maajaawin-miikanens. ehk kuidas Ettu jõudis politseijaoskonda ja Lempi põgenes Varjupaigast
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
AUGUST 2018
UNUSTAMISE RADA – Wanendamowin-miikanens. ehk kuidas teha olematuks nelikümmend viis aastat
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
PEITUMISE RADA – Gaazowin-miikanens. ehk kuidas Rose puu otsast alla hüppas ja otsustas soomlaseks hakata
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
ARMASTAMISE RADA – Zaagi’idiwin-miikanens. ehk kuidas Rose õpetas linnu laulma ning Lempi ja Jim kevadise suurvee ajal Imekivil kokku said
AUGUST 2018
AUGUST 2018
ALISTUMISE RADA – Zhagashkitaawin-miikanens. ehk mis juhtus pahade tüdrukutega enne ja praegu
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
SÕJARADA – Miigaadiwin-miikanens. ehk kuidas Rose ühines võitlusega indiaaniliikumise ridades ja Ettu ta Washingtonist koju tõi
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
AUGUST 2018
AUGUST 2018
KIBEDUSE RADA – Wiisagiziwin-miikanens. ehk kuidas Helmi aitas Roset ja mis Heinarist lõpuks Ameerika kuldrannakesel sai
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
HUNDI RADA – Ma’iingan-miikanens. ehk kuidas Rose otsustas nahka vahetada ja Lempi leidis Tunneli sissepääsu
VEEBRUAR 1973
AUGUST 2018
AUGUST 2018
MÄLETAMISE RADA – Mikwendamowin-miikanens. ehk kuidas Ettu teist korda välguga pihta sai
AUGUST 2018
VEEBRUAR 1973
LOOTUSE RADA – Bagasendamowin-miikanens. ehk kuidas Ettu ja Rose uuesti kohtuvad ja Thunderbirdi mootorratas lõhestab suveöö
AUGUST 2018
AUGUST 2018
TÄNUSÕNAD
KIRJANDUST
MEEDIA
DOKUMENTAALFILMID
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
Отрывок из книги
Jim Hallkasukas
Minu ema moondus hundiks ja see on tõsi.
.....
Alles siis, kui olin Greyhoundist angervaksalõhnalisse siristavasse suveöösse astunud, taipasin, et keegi ei tule mulle vastu. Seal ma siis seisin nagu post reservaadi ja valge maailma piiril, sealt see jooksis, otse minu jalge ees tolmus, nähtamatu piir. Siit olin ma peaaegu poolsada aastat tagasi teele asunud ega olnud kavatsenud kunagi tagasi pöörduda punasesse lõksu, mille olin püüdnud tervenisti mälust kustutada. Duluthi katoliiklikus tütarlastekoolis ja vanaema Helmi vitsahirmuse hoole all olin õppinud häbenema lapsepõlve varaste ja valetajate varjupaigas, vaikima ja vältima. Isegi pastor Grantile, ammugi siis ülejäänud kogudusele, ei ole ma seda avaldanud. Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. Ma oskan viiekümnest osariigist esimese hooga üles lugeda nelikümmend seitse, lapsepõlves tahtsin saada Supertüdrukuks või Minni Hiireks. Mäletan, kuidas ema nuttis, kui Martin Luther King maha lasti ja kui John F. Kennedy aju pritsis lahtise Lincolni kapotile, mis toona uudistes oli mustvalge, aga mille värvi üle olen korduvalt pead murdnud ja leidnud, et see pidi olema tumeroheline. Ometi on kogu pingutatud reipus, häälekas üleolek, mis tundub kuidagi liituvat Ameerikaga, jäänud kaugeks, vilkunud Billboardis nagu kileseina taga või pimestanud mind kinoekraanilt. Sageli tundsin end mõõtmatult üksildasena, sest ma ei olnud ameeriklane ega finn ega punanahk ega õieti mitte keegi, kõike ainult poolenisti, kui sedagi. Isegi mitte tõsimeelne usklik ega palvetaja. Aastakümnete jooksul olin õppinud pelgama haletsevaid pilke, vihjeid punanahkadest joodikutele ja sotsiaalabist elavatele muidusööjatele, sulgema kõrvad naljadele lahke jalgevahega Pocahontastest ja hambututest Hiawatadest, kes keetsid oma sulgedest peaehete sees metamfetamiini, soomlastest, kes on keele alla neelanud, China-Swede’idest ja viinalembestest ebaameerika streigiõhutajatest, kes läbi raisakotka noka karjudes lõid pussi mööduja abaluude vahele.
Aga minu lapsepõlves oli reservaadis ka palju muud. Muidugi oli kogu see armetus ja Rootsi-Björne saluuni aknal silt, mis keelas soomlastel ja indiaanlastel sisse astuda. Ja oli Sinine Maja, kuhu kadus Rose parim sõber Vera. Aga oli ka hiiglaslike tammede, hikkoripuude, kaseniitude ja varjuliste kassinaeripadrikute maailm, mille liivarandadel tantsisid virvatuled täiskuu ajal oma üksildast tantsu ja igaühel oli oma keel, ka kividel, ja õuna-, kirsi-, pirni-, virsiku- ja sireliõied olid Taevakaant valvava Suure Esiema rüpest pudenenud annid. Ja ma mäletasin vaikset rõõmu, kui sinu isa, Tim Hallakasuka autoparanduse taga ilmusid õlihallidest soojuslaikudest tähtede varisenud õisikud. Ja tärkasid peiulilled, dandeelionid, valged koerahambad ja helendavad kallad. Muidugi köeti seal treilereid varastatud propaaniga ja teismelistel kukkusid skorbuudi pärast hambad suust ja rohkem oli neid, kes põdesid rahhiiti kui neid, kes lõpetasid keskkooli, ja ma mäletan, kuidas Rose vend Pussi-Matt jõi tühjaks bioloogiaklassist varastatud piiritusepudeli ja jättis pudelipõhjas loksunud jäneseloote maha vedelema. Aga oli ka sellist tingimusteta sõprust, mis tõi sinu isa Tim Hallkasuka Saavutuse eeskotta, aurav karusüda plastikkotis ja kutsumata, aga vaikse rõõmuga võtma palmiksaia, sest soomlastelt võis võtta, nemad mõtlesid tõsiselt, kui pakkusid. Või et Sinise Maja rahvas võttis kätte ja keetis õues karibu kõõlustest suppi ja tagus traktorirehvide vahel trummi ja et pärast punasoomlaste koosolekut said ka indiaanlased pannkooki ja õunamoosi ja reservaadis lasti ringi käia ühisuse kreissael, millega sai juppideks lõigata Rootsi-Björne metsast salaja maha võetud nulud.
.....
