Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus
Оглавление
Katri Kuus. Minu Kasahstan
UNUSTATUD MAALE ASUMISELE?
SÕIT MITME MAA JA MERE TAHA
TERE TULEMAST SOVHOOS ALATAUSSE!
ASJAAJAMISED AUULI KESKUSES
RASKE RAHA EEST HEAD INGLISE HARIDUST
ÕUNTERIKAS MAAKOHT
ELU TSITADELLIS
„LASTEKESKUS OTSIB ÕPETAJAT.”
SEIKLUSED MAJA TAGA MÄGEDES
SALEM BALALAR!27
KAKS PÄEVA ÜKSILDASES PEALINNAS
ARMASTUS TÖÖPOSTIL
KASAHH OLLA ON UHKE JA HÄÄ…
APPI, RÖÖVITAKSE!
VÄIKE VILDIST MAJA
KURI ARSTIONU, TAPOTŠKI JA KIPITOK
EI ÜHTKI PULMA, VAID ÜKS MATUS
ÜLLATUSED STEPIS
VALGE KAAMELIPOEG, PÄÄSUKE JA VÄIKE PRINTS
MUREPILVED VARJUTAVAD VIKERKAART
MEELEOLUKAS VÕIDUPÜHA MAGUSNUKRAL SIIDITEEL
KAS ASI OLI SEDA VÄÄRT?
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Armsatele teekaaslastele – Erikule, Maritele ja Meritile
Just see on küsimus, mis iseloomustab meie sõprade reaktsiooni Kasahstani kolimise uudise peale kõige löövamalt. Igatahes kõik, kellele uuest võimalikust sihtkohast räägime, vaatavad meid algul äärmiselt kahtlevate nägudega, kuid aru saades, et meil on jutuga tõsi taga, pärivad hämmeldunult: „Miks just Kasahstani!?”
.....
Nüüd olen peaaegu samas olukorras ning mõtted on täpselt sama murelikud. Otsustamise juures pole sugugi mitte vähetähtis see, et meil on kaks kooliskäivat tütart, kel pole vähimatki aimu sellisest senikuulmatust riigist nagu Kasahstan. Mõte jätta maha oma armsad sõbrad ning vahva kool õdusas ja turvalises Brüsseli äärelinnas ei vaimusta neid sugugi. Sobiva kooli leidmine oma kaheksa- ja kümneaastasele tütreraasule Almatõs saabki mitme pika kuu jooksul meie põhiliseks kolimiskriteeriumiks. Vene keelt meie lapsed ei räägi ning seetõttu ei tule kõne allagi, et nad kohalikus koolis õppima hakkavad.
Aga kas Almatõs üldse leidub mõnda rahvusvahelist kooli? Kui selgub, et taolisi õppeasutusi on selles linnas üsna mitu, hakkame ahnelt püüdma igat infokildu, et aimu saada, mis laadi õppeasutustega tegemist on. Kui Erik saabub ühelt järjekordselt retkelt Kesk-Aasiast koju tagasi uudisega Almatõs veel samal aastal avatavast Briti õppekava alusel töötavast ingliskeelsest koolist, tundub see esialgu olevat lausa liiga hea, et olla tõsi. Meie jaoks tähendab see, et tüdrukud saaksid õpinguid jätkata samas koolisüsteemis, millega Belgias alustatud. Võtame seda hea endena ning nüüd jääb meil üle vaid loota, et piigad kooli sisseastumiskatsetel, mille sooritamiseks oli meil mugavam sõita Londonisse kui Almatõsse, haledalt läbi ei põru.
