Отрывок из книги
Kolmandal ööl, mil uksele joonistus viirastuslik punakuldne mandala, hakkas tal väljakannatamatult õudne. Teppo ei puurinud enam pilguga läbi pilkase toa määrdunud vineerile ilmunud kaunist ornamenti, mis ta südame rütmis pulseeris nagu eelmistelgi kordadel – hiilgav ja hirmutav, filigraanselt korrapärane. Kogu tahtejõudu koondades õnnestus tal püsida suletud silmi esimese valguseni. Sängist paremal, tugitoolile kuhjatud töörõivaste lasu taga lõi aknaruut viimaks hahetama.
„Nüüd aitab,” mõtles mees.
.....
Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta. Teppo oli neljakümnene, tema poeg polnud läinud mitte ülikooli, vaid Ameerikasse, naine oli surnud. Jah, juba paar aastat suutis ta seda tõrketa sõnadesse panna. Surnud. Endal veenid pikuti läbi lõiganud. See on õrnema soo puhul väga tavatu ja kindla peale minev suitsiidiviis, oli pojale alaealiste asjade komisjoni kaudu määratud psühholoog Teppole nelja silma all öelnud. Asjalikult nentinud. Teppo ei tundnud ennast enam süüdi ega otsinud põhjust. Nende elu oli olnud ilus. Punkt. Naise raskemeelsus murdis sügavalt kooriku alt harva pinnale ning pärines mingist hoopis teisest, perele hoomamatust, nendeeelsest maailmast. Sellest kajas inimkonna igipõlist võimsat ja enesehävituslikku mässu Jumala vastu. Teppo polnud süüdi. Ta oli olnud hea mees ja hea isa. Algul üha süveneva defitsiidi ajastus tammunud ja siis järsku kiiresti muutuma hakanud ühiskonna raskustega heideldes oli ta andnud oma noorele perele, mida suutis, ning see ei erinenud kuigi palju luitunud pilgu ja rõivastega kaasmaalaste keskmisest. Joomine – see tuli kõige suurema kriisi ajal, aga oli nüüdseks möödanik. Nagu ka too kummaliselt paljudele korda läinud muusikapala.
Teppo ainsa menuka teose eest maksti autoritasu siiski teisele, temast hakkajamale, uute varakapitalistlike oludega kiiremini kohanenud ja kavalamale mehele. Teppo oli liiga uhke ja saamatu, et enda eest seista. Tal oli selle pärast häbi ning ta teeskles, et pole kunagi midagi loonudki. Nüüd ta üksnes lõikas võsa ja roogu ning tõrvas oskamatult paati. Puhastas liisunud rasvaga kaetud pliidirauda soojendatud soolaga ja toppis keermete jaoks mõeldud takku seinapragudesse.
.....
