Minu Praha
Описание книги
Tunnustamata geeniuse piinad. Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb… Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.
Отрывок из книги
Ma ei saa öelda, et olen Prahas elanud, aga kuna olen viimase kolme aasta jooksul igal kevadel ja sügisel sinna kokku viis pikka reisi teinud, tundub mulle nii. Oma mõtetes olen kogu aeg Tšehhimaal. Mind häirib Eesti lame maa, jõe ja metroo puudumine Tallinnas ning pealegi on meil ainult üks korralik park – kriteeriumid, millist haljasala tasub üldse pargiks nimetada, on Praha-reisidel muutunud. Tallinnas on kümme korda liiga vähe trammiliine ja solvavalt kallis õlu. Eestlased tunduvad tšehhidega võrreldes lärmakad, rahutud ja tahumatud, kuigi meil on ka positiivseid külgi nagu võime sarkastilist huumorit taluda ja lõputult vaielda.
Kui eestlane valib endale meelepärase välismaa, leiab ta, et seal on enam-vähem kõik parem kui kodus, aga lõpuks naaseb ikka isamaale, meel alandlik ja saba jalge vahel. Mul ongi Tšehhi-vaimustuses praegu käsil juba teine faas – suudan oma lemmikmaalt ka vigu leida, mulle ei meeldi enam mööndusteta kõik tšehhi inimesed (mõni neist võib koguni siga olla), ja aeg-ajalt luban endale tunnistada, et paar asja on meil siin paremini.
.....
„Kõige iroonilisem, et Kafkale endale ei meeldiks see sugugi,“ tõdeb Alena. „Tema soov oli, et kõik tema käsikirjad pärast ta surma põletataks.“ Kahjuks ei olnud Kafka niinimetatud sõber Max Brod sõnapidaja mees ja tema tõttu ongi suurest juudi kirjanikust saanud samasugune tüütu kitš nagu Piilupart Donald. Teisalt ei oleks ta Brodi lobitööta maailmakuulus. Surnud inimeste puhul on kerge rääkida, mida kõike nad oleksid või ei oleks tahtnud.
„Kujutage ette, et Kafka oleks oma raamatud kirjutanud tšehhi keeles. Kes teda tänapäeval üldse teaks?“ küsib Pariisis elav maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera skandaalses esseekogumikus „Eesriie“. Kundera hülgas Tšehhimaa ja hakkas prantsuse keeles kirjutama – Alena on kindel, et ainult sel tingimusel sai temast suur kirjanik. Tšehhides tekitab see viha ja Kunderast ei tee keegi kuigi meelsasti juttu. Pealegi on ta pärit hoopis Brnost, mis on Prahale sama mis Tallinnale Tartu või Saaremaale Hiiumaa – alati peksu- ja üleolevate naljade objektiks sattuv igavene teine. Samasugusel hõbedapoisi positsioonil asub Kundera ise võrdluses Kafkaga.
.....