Отрывок из книги
Ärkasin keset lapsejäsemeid, väikesi äraraiutud jalgu ja käsi, mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu nagu kuulike, millele tuli järele minna sinna, kaldast mõne sammu kaugusele, kus põhi enam ei paistnud.
Ma ei ole ebausklik; ei usu viirastustesse ega endelistesse unenägudesse, ei ole kunagi sirvinud unenägude seletajaid, ei usu, et unes nähtud söömaaeg võiks kuulutada haigust või surma, tuletukid märkida jagamata jäänud armastust või pea ümber seotud turban ennustada rahateenimist. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas. Teismelisena käisin alati just mina keldris korke vahetamas; ma avasin ukse Jehoova tunnistajatele, tegin suviti, kui Eestis käisime, taskulambi valgel uurimisretki mahajäetud majadesse Balti jaama lähedal, mis olid varemeteks langemas ja milles pidi kummitama. Kõigi tollaste prognooside järgi pidi minust saama raamatupidaja või paremal juhul molekulaarkeemik. Vanaema, kes oli ise olnud keemik, määras mind oma mantlipärijaks; minu tulevastest polümeeritehastest rääkis ta alati, kui võimalus avanes. Kümme aastat järjest õnnestus mul olla vanaema Eda lemmiklaps.
.....
Üks noormees, keda seitse pikka aastat oli igal ööl painanud üks ja sama unenägu, läks viimaks Taga-Valgasse targa juurde. „On see kurat ise, kes mind piinab, minu kohale kummardub, mind lämmatab, pigistab ja mul konte murrab?” – „Kurat ei kaisuta noorukeid! Sinu luupainajaks on üks noor neiu Soomemaalt, lahe tagant, kus veteketrajast-lättekangrust haldjas kastab tuhande järvega metsa. See naine on sinust sisse võetud ja sestap sul ka iga öö külas käib. Kui tahad unenäost vabaneda, pane akna ette pihlakaoks, kui vaim parajasti sinu kohale kummardub. Siis jääb ta vangi ja kehastub. Luupainaja asemel saad endale kaasa.”
Ei leidu enam Taga-Valgas ega Valgas, selles kaksiratsi Läti piiril istuvas linnas, tarka, kes teaks rohtu pimedate, lombakate ja santide jaoks, unustuse, süümepiinade ja halbade unede vastu. Alles on vaid purskkaev, Vabadussõja mälestusmärk ja mets surnuaia taga, kust mõned rohtuvad rajad viivad mahajäetud majadeni, mille tammelaudadega kinnilöödud aknaid raamivad pehastunud ja auklikud seinad. Nende tubade keskel vohavad jürililled, ristirohi ja hapu jänesekapsas, mida lapsed kevaditi ikka on närinud, teadmata, et see neil luudest kaltsiumi minema kannab. Augustis süttivad põdrakanepi roosad küünlad suurtest ümaratest maakividest kaevude ääres, mis näevad välja nagu kadunud templite jäänused; nende nime ei mäleta enam keegi.
.....
