Оглавление
Kenneth Grahame. Tuulesahin pajudes
Kenneth Grahame. Tuulesahin pajudes
I. Jõekallas
II. Vaba rännutee
PARTIDE LAULUKE
III. Metsikmets
ISAND MÄGER
IV. Isand Mäger
V. Kallis kodu
JÕULULAUL
VI. Isand Konn
VII. Vilepuhuja koidu väraval
VIII. Konna seiklused
IX. Kõik need rändurid
X. Konna edasised seiklused
XI „Siis vihmana tal voolas silmavesi”
XII. Odysseuse kojutulek
TERVITUSKÕNE . . . . . . . . . . . . . . KONNALT (Õhtu jooksul peab Konn veel teisigi kõnesid)
KÕNE . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . KONNALT
LAUL . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . KONNALT (Tema enda komponeeritud) TEISI KOMPOSITSIOONE . . . . . . . . KONNALT. laulab õhtu jooksul . . . autor
KONNA VIIMANE LAULUKE
Raamatust ja selle autorist
Отрывок из книги
Mutt oli oma väikeses kodus kevadpuhastust tehes kogu hommiku kõvasti rahmeldanud. Kõigepealt vehkis ta harjadega, siis nühkis lappidega, siis ronis pintsli ja lubjaämbriga mööda redeleid, treppe ja toole, kuni ta silmad ja suu olid tolmu täis, mustal karvakasukal igal pool lubjapritsmed, kuni selg lõi tuld ja käed ei tahtnud enam tõusta. Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse. Pole siis eriti ime, et Mutt äkitselt pintsli põrandale viskas, hüüatas: „Äh, tühja!” ja „Tont võtku!” ja veel ka „Kuu peale see kevadpuhastus!” ning tormas majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata. Miski ülal pea kohal kutsus teda tungivalt ja ta suundus kitsukesse järsku tunnelisse – see vastas tema juures kruusatatud sissesõiduteele, milliseid võime näha päikese ja õhu käes elavate loomade eluasemete ees. Nõnda ta siis kaapis ja kraapis ja kratsis ja kriipis, ikka jälle kriipis ja kratsis ja kraapis ja kaapis, sõudes usinasti oma väikeste käppadega ja pomisedes omaette: „Läki üles! Läki üles!”, kuni lõpuks – vups! – kerkis ta koon välja päikesevalgusse ning ta leidis end veerlemas avaral aasal sooja rohu sees.
„Vaat see on tore!” kiitis ta endamisi. „Hoopis parem kui lupjamine!” Tema kasukale langesid tulised päikesekiired, pingutusest kuumavat pead paitasid pehmed tuulehood, ja pärast mullakoopa-üksindust, milles ta nii kaua oli elanud, kostis rõõmsate lindude lauluvidin tema võõrdunud kõrvus peaaegu nagu vali hõiskamine. Selgest elulustist ja vaimustusest kevade üle ilma suurpuhastuseta kargas ta korra kõigi nelja jalaga õhku ning asus siis teele üle aasa, kuni jõudis seda piirava põõsastarani.
.....
Mutt teadis väga hästi, et loomade kombeõpetus ei luba rääkida hädadest, mis võivad tulla, ei luba neile vihjatagi; niisiis jättis ta selle jutuaine sinnapaika. „Aga mis on Metsikmetsa taga?” küsis ta. „Seal, kus kõik on sinine ja ähmane ja võib näha justkui mäekupleid või kes teab, mis need on, ja miskit nagu linnade suitsu – või on see ainult pilveviir?”
„Metsikmetsa taga tuleb Lai Maailm,” ütles Rott. „Ja see on midagi niisugust, mis ei lähe korda ei sulle ega mulle. Mina pole seal iialgi käinud ega mõtle ka iial minna, ja nii tee sinagi, kui sul vähegi aru peas on. Palun ära sellest enam kunagi räägi. – No näed! Siin ongi viimaks meie kena kaldakäär, kus hakkame einet võtma.”
.....
