Отрывок из книги
See raamat on pühendatud kõigile, kellest siin juttu tuleb...
Mu ainuke soov oli inglise keel selgemaks saada, reisida, elamusi koguda ja aasta möödudes korraliku inimese kombel koju tagasi tulla. Kui keegi oleks tollal ennustanud, et ma jäängi Ameerikasse või koguni abiellun ameeriklasega, oleksin ma ta pikalt mõtlemata välja naernud. Ka Ameerika mehi kujutasin endale ette stereotüüpselt. Arvasin, et nad kõik on lahked, väga valgete hammastega ja pisut ülekaalulised olevused, kes naeravad kõva häälega ega oska kodus naelagi seina lüüa.
.....
Hakkasin kohe tegutsema. Helistasin agentuuri, käisin Tallinnas tööintervjuul ja sain soodsa vastuse enne, kui mõte kodumaa muld jalgadelt raputada mulle üldse teadvusse oli jõudnud. Agentuurist helistati ja öeldi, et üks Las Vegases elav pere on minust huvitatud. Ärasõidu kuupäevaks määrati 19. jaanuar 1999. Suutsin telefonis vaid kokutada. Kuigi ma pole kunagi olnud suu peale kukkunud, ahmisin õhku nagu kala kuival. Osake minust kahtles ikka veel, et selline seiklus võiks mu elus üldse teoks saada. Mõtteid, mis toona peast läbi lendasid, on raske kirjeldada. Ühel hetkel tabas mind kabuhirm, et järgmisel hetkel asenduda tõelise juubeldamisega. Lapselik kartus tundmatuse ees vaheldus rõõmsa ärevusega. Oleksin tahtnud nutta ja naerda korraga. Soovisin, et keegi mind raputaks ja üles ärataks.
Seda kõike oli minusugusele tavalisele maatüdrukule ilmselgelt liiga palju. Kahtlesin oma väärtuses. Kartsin, et ega mu unistused ei saa ju ometi täide minna. Lisaks tõi süütunne – tõdemus, et jätan oma pere ja sõbrad terveks aastaks maha – külma higi otsaette. Tümitasin end mõttes – miks ma küll ometi paigal ei püsi ega ole rahul sellega, mis juba olemas? Miks ma vajan kogu aeg midagi uut?
.....
