Отрывок из книги
Hämaras koosolekuruumis istusid ümber laua neli meest ja üks naine. Kõigil vanust üle viiekümne ja nad kõik põrnitsesid mornide nägudega seina. Ruumis välgatas sinakas valgus ja seinale ilmus ebaloomulikult suurte silmadega naerunäone monstrum, kellel oli seljas pruun vetikane kasukas.
„Oleme mõelnud ka laste peale,” lausus ülejäänud ruumisviibijate kõrval poisikesena mõjuv kahekümnendates eluaastates riigiametnik Laanehunt. Ametnik oli viimased nelikümmend minutit esinenud Emajõe Suursoo rahvusparki tutvustava ettekandega Meeksi vallavolikogu liikmetele. Justnimelt tema slaidiesitluse vahendusel monstrum ka seinale ilmus. „Sookoll Unnuk selgitab matkaradade teadetetahvlitel lastesõbralikus keeles Emajõe Suursoo fauna- ja flooraalaseid teadmisi. Unnuki kontseptsiooni väljatöötamiseks kuulutasime aasta alguses välja hanke 150 000 eurole. Hanke võitis MTÜ Global Eels. Lisaks infojagamisele on Unnuk omamoodi kaubamärk, mille abil saab lastele propageerida loodusharidust.”
.....
Laanehundi tuju ja pessimistlikuks muutunud meeleolu parandas aga Mehikoorma majaka läheduses asuv kitsuke liivane rannaala. Pole hullu. Lisab aga rahvuspargi projektile juurde ka koolituspaketi ja harib kohalikud ettevõtjad Euroopa standardite väärilist teenust pakkuma. Aega võtab, aga järjekindlus on edu pant.
Söönud ära juustutüki ning karastanud ülekuumenenud organismi tubli tunniajase suplusega, jäi Laanehunt suuri visioone vaimusilma ette manades rannaliival lebotades tukkuma.
.....
