Отрывок из книги
Kui pime mees linna jõudis, väitis ta, et oli tulnud üle kõrbe, täis elavat liiva. Ta ütles, et kõigepealt oli ta ära surnud ja siis – plaks! – kõrb. Ta rääkis seda lugu kõigile, kes kuulata viitsisid, noogutades oma pead nende sammukaja rütmis. Mehe habemest pudenes punaseid liivateri. Ta ütles, et kõrb oli tühi ja üksildane koht ning et see oli tema peale sisisenud nagu madu. Ta oli kõndinud päevi, kuni luited ta jalge all lahku lõid, sööstes üles, et piitsutada ta nägu. Seejärel jäi kõik rahulikuks ja hakkas trummeldama nagu süda. Hääl oli selge nagu iga teinegi, mida ta eales kuulnud oli. Ta ütles, et just sel hetkel, miljon liivatera nooleotstena ta nahka torkimas, sai ta tõeliselt aru, et on surnud.
Jim Singer, kes pidas võileivapoodi monumentide piirkonnas, ütles, et oli tundnud sõrmedes surinat ja lakanud seejärel hingamast. „Asi oli mu südames,“ väitis ta tugevalt rinnale trummeldades. „Ütles üles mu oma voodis.“ Ta oli sulgenud silmad ning kui ta need taas avas, oli ta rongil. Sellisel, mis sõidutab lapsi lõbustusparkides ringiratast. Rööpad kulgesid läbi paksu kuldpruuni metsa, kuid puud olid tegelikult kaelkirjakud ning nende pikad kaelad sirutusid taevasse kui oksad. Tõusis tuul ja kooris laike nende seljalt. Laigud heljusid ta ümber maapinna poole, pööreldes ja keereldes rongi sabas. Tal kulus kaua aega mõistmaks, et tukslev hääl, mida ta kuulis, ei olnud mitte rongirataste login rööbastel.
.....
Sedalaadi mälestused üllatasid surnuid sageli. Võis kuluda nädalaid ja kuid, ilma et nad oleks mõelnud majadele ja naabruskonnale, kus nad üles kasvasid, oma kõige häbiväärsematele või võidukamatele momentidele, töökohtadele, igapäevategemistele ja hobidele, mis olid vaikselt nende elupäevi kulutanud, kuid kõige väiksem ja tähtsusetum episood kargas neile pähe sada korda päevas, just nagu kala lööb sabaga järveveel sulpsu. Metroos sente kerjavale vanale naisele meenus, kuidas ta sõi krabikooke ja mädarõigast Chesapeake Bay kail. Mehele, kes süütas gaasilaternaid teatrite piirkonnas, meenus, kuidas ta oli võtnud oakonservi supermarketi keskel välja pandud püramiidist ning tundnud natuke uhkust ja seejärel natuke lõbustatust oma uhkustundest, kui püramiidi teised konservipurgid ei kukkunudki maha. Andreas Andreopoulus, kes oli kirjutanud arvutimängudele koode kogu oma neljakümne aasta pikkuse täiskasvanuea jooksul, mäletas, kuidas ta sirutas end puult lehte korjama ja avas moeajakirja parfüüminäidiste nuusutamiseks ja kirjutas oma nime õlleklaasile tekkinud kondensaadi sisse. Need vormitud, peaaegu salalikud mälestused köitsid täielikult ta tähelepanu. Need tundusid palju intensiivsemad, kui oleksid pidanud olema, justkui oleksid just need mälestused olnud tema elu tõeline sisu. Mõnikord mõtles ta, et võiks neist kokku panna autobiograafia, kõigist neist miniatuursetest mälestustest, mis on asendanud tema töö ja perega seotud killukesed, ning jätta kõik muu välja. Ta paneks selle kirja käsitsi valgete lehtedega märkmikku. Ta ei puutuks arvutit enam kunagi.
Linnas oli kohti, kus rahvast oli nii murdu, et ei olnud võimalik liigutada, ilma et oleks pressinud kellegi käe või puusa või kõhu vastu. Mida rohkem surnuid tekkis, seda enam selliseid kohti oli. Asi polnud selles, nagu ei oleks linnas olnud elanikele ruumi, vaid hoopis selles, et kui inimesed otsustasid mingis kohas koos elama hakata, siis valiti selleks konkreetsed kohad, ning mida suuremaks elanikkond kasvas, seda rohkem rahvast täis need kohad olid. Inimesed, kes armastasid omaette hoida, õppisid neid kohti vältima. Kui nad tahtsid külastada avatud väljakut monumentide piirkonnas või purskkaevusid neoonreklaamide piirkonnas, pidid nad ootama, kuni elanikkond vähenes. Ja see paistis alati juhtuvat sõja või katku või näljahäda ajal.
.....
