Minu Tšehhi. Parajad Švejkid

Оглавление

Kristel Halman. Minu Tšehhi. Parajad Švejkid

SISSEJUHATUS

Kui sulgub uks Hollandisse, avaneb teine Tšehhi

Nimi ei riku meest… ega naist

Suur vesi

Strč prst skrz krk!

Soss-sepandusest mitme nurga alt

Oktoober kord naerab, kord nutab

Vabameelne või paheline?

Õlle õppetunnid

Rahvaste sõprus

Seiklused töisel teel

Miks saab naine kevadel piitsa?

Paberiralli ja templimaraton

Muutuste tuules

Rattad, köied ja kanuud

Kolmanda kultuuri koolielu

Mikulášist kolme kuningani

Suusalumi, suusalumi…

Losse kamaluga, veini ojadena

Pöördelised päevad

Kus on su kodu?

Tagasitulekud

Soundtrack ehk kirjutamise taustaks kõlanud tšehhikeelsed Tšehhi bändid-lood, ka Youtube’is olemas

Отрывок из книги

Lapsena meeldis mulle kodus vanemate raamatuid sirvida ja mõelda, mis lood nende värviliste kaante vahel võiks peituda. Peas olid enamiku riiulis olevate raamatute pealkirjad ja see, mis järjestuses nad mu vanemate elutoa sektsioonkapi riiulitel asetsesid. Kirjandust oli hunnikute viisi ja igasugustel teemadel, sest tavalisel Nõukogude Eesti inimesel oli ju võimalik raamatuid soetada tühiste kopikate eest. Iseasi, kas kõiki neid teoseid ka loeti. Kahtlustan, et nii mõnegi saatuseks võis olla lihtsalt seal riiulil seismine. Eriti veendunud olin ma selles ühe tumesiniste kaantega eksemplari suhtes, mille kaanel oli tuhmunud kullakarva tähtedega kirjutatud „Tšehhi-eesti sõnaraamat“. Välja antud aastal 1966, kirjastuses Valgus. Kellel meie peres küll seda mõttetut raamatut iial vaja võiks minna? 1980. aastatel ETVs näidatud musta ja valge koera, Rumcajsi või maksikoer Fíki multikate saatel üles kasvades ei osanud ma neid veel Tšehhi ja selle keelega seostada. Ka populaarses ja igasuvises, Tallinna külla tulnud Tšehhoslovakkia lõbustuspargis saadi ju eesti või vene keelega hakkama. Aga nii piinav see raamatuküsimus minu jaoks ka ei olnud, et vanematelt aru oleksin pärinud.

Palju aastaid hiljem, kui olin täiskasvanuna oma esimese külaskäigu Tšehhimaale juba teinud, avastasin selle sõnaraamatu vanematekodus uuesti. Seekord nägin ma raamatu olemasolul enda jaokski mõtet. Ja järsku huvitas mind, kas ka mu vanematel oli seda soetades mingi mõjuv põhjus olnud. Sirvides märkasin sinise pastakaga alla joonitud kohti, järelikult oli keegi selle raamatu kallal ikka töötanud. Ema käest uurides selgus, et süüdi oligi too Tšehhoslovakkia lõbustuspark. Noore neiuna seal sõbrannadega käies olevat tüdrukutel tekkinud pargis töötanud tšehhi poistega vestlus ja kuna poiste vene keel oli olnud peajagu parem minu ema omast, siis mulje avaldamiseks ja suhtlemise lihtsustamiseks valis ema endale hoopis raskema tee – tšehhi keele õppimise! Ehk helisesid noore neiu südames ka romantilisemad noodid, sest nii palju aastaid hiljem mäletas ta veel vaid üht tšehhikeelset sõna: láska, eesti keeli armastus.

.....

Õhtul tutvun Lucie juures tema elukaaslase Davidiga: too on suurt kasvu, vaevumärgatava õllekõhu ja kergelt kiilaneva pealaega lõbusaloomuline noormees. Istume kõik koos aias õunapuu all ja Lucie jalge ees lebab truult paari minitaksikoer, kes on nähtavasti hea rammusa toidu peal ja seetõttu mini-staatusest tegelikult väljumas. Kui Luciega räägin aastatagusest harjumusest hollandi keeles, siis Davidiga üritan suhelda inglise keeles, milles tema aga ei tundu end väga mugavalt tundvat. Jääb mulje, et tavaline tšehhi inimene oskab mõnda võõrkeelt siis, kui ta on seda koolis korralikult õppinud. Laiaulatuslik inglise keele oskus seda maad veel ei iseloomusta. Ka Lucie inglise keel on kesine, sest koolis on ta õppinud saksa keelt. Niisiis piirdub meie vestlus õhtusöögi ajal Davidi väga lihtsakoeliste ingliskeelsete küsimuste ja arvamustega Tšehhi, söögi ja joogi kohta.

„Kas Tšehhis on hea? Tšehhi õlu on parim! Tšehhi toit väga hea, liha ka väga hea!“

.....