Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
PÕLETIK. Interruption
TALVITUMINE. Õhtu
PÕLETIK. Making Connection
TALVITUMINE. Saadetud sõnum
PÕLETIK. Dharma Airlines
TALVITUMINE. Elekter
PÕLETIK. Pescetarian Lunch
TALVITUMINE. Otsijad
PÕLETIK. Emergency Exit
TALVITUMINE. Katsed
PÕLETIK. Emissions of Light
TALVITUMINE. Ärgates
PÕLETIK. Antibodies
TALVITUMINE. Uksel
PÕLETIK. Other Activities
TALVITUMINE. Torn
PÕLETIK. Generic Drugs
TALVITUMINE. Öö
PÕLETIK. Dissolvability
TALVITUMINE. Eleda
PÕLETIK. Forest Park
TALVITUMINE. Alglaadimine
See juhtub öösel. Lennuk on teel, see on olnud teel juba tunde: sadu tonne aastakümnetevanust metalli, tugitoole, juhtmeid ja kerosiini. Õhtusöök on serveeritud ning enamik reisijaid magab, olles sättinud end ülejäänud reisiks sisse nii mugavalt kui võimalik, lastes alla aknakatted ja polsterdades iseenda ning laineri metallkere vahelist ruumi patjade ja tekkidega. On külm, sest lennukit ei köeta piisavalt; läheb veelgi külmemaks, sest lennatakse põhja poole. Salong on tehtud pimedaks. Aeglaselt, väga aeglaselt ilmub eespool veidi vasakul nähtavale rohekas kuma.
Selles kumas, mis pilvedesse tekib, on midagi ligitõmbavat ja samas heidutavat, see on märk inimeste kolooniast kusagil allpool – kalbe linnavalgus, mida võiksid eritada miljonid hallutsinatsioone põhjustavad seened. Selle rohekas külmus on lummav ja samas haiglane, kuid mitte keegi neist, kes vaatab pilvi sel kellaajal altpoolt; mitte keegi neist, kes on ikka veel üleval ja võiks seda teha, pole täiesti terve – ei ööklubi valges maikas baarimees, kes on just äsja tõmmanud kätega läbi oma vahatatud juuste (kiire, kontrolliv liigutus) ja nõjatub nüüd sihitult naeratades vastu letti, ei temast veidi eemal seisev punase parukaga naine, kes on just kummardunud otsima oma käekotist kammi, ega ka sina ise, kes sa oled just tellinud endale veel ühe viina ja kokaga segatud apelsinimahla ning jõudmas sellesse õnnelikku staadiumi, mil enam ei mäletata oma eelmist lauset.
.....
Siis, ühtäkki tekkinud seisakus, mõistad sa, et midagi on valesti, et see keha, mis veel hetke eest end kirehoos su vastu surus, on nüüd lõtv ja apaatne, nagu oleks korraga saanud tühjaks ta patareid ja ta huuled avanevad aeglaselt, sosistades segaduses: “Mida me teeme? Me ju õieti ei tunnegi teineteist.”
Ei, ta ei sõdi vastu, ta on valmis laskma endaga jätkuvalt teha kõike, kuid korraga tardud sa ta pilku, sest sa polegi näinud selliseid silmi, milles oleks ühel hetkel kõik ja samas mitte midagi – täielik tühjus. Saamata isegi aru, miks, lased sa ta jalad lahti ja roomad mööda ta sooja, vetruvat keha ülespoole, et suudelda teda laubale, just hetk enne seda, kui magama jääd – raskelt, vasemal küljel. Ning sa oledki seda teinud: rikkunud ära kõik, mis oleks võinud olla lihtne, ilus ja hea. Sa ei surunud end talle sisse.
.....