Отрывок из книги
Andi ei teadnud, kui mitmendat korda ta sel ööl juba üles ärkas, aga akna tagant kostev kummaline hääl tegi uuesti uinumise järjest raskemaks. Ta surus pea sügavamale patja, kuid vihm krabistas tugevalt vastu aknaklaasi ja poisil oli häiriv aimdus, et keegi teda öise pimeduse varjus jälgib.
Ta oli just uuesti uinunud, kui miski jälle une pealt ajas. Higine selg kleepus vastikult linade vastu ja ta ajas end voodil istuli. Sügistalvise kütmisperioodi algus oli muutnud väikese tagatoa lämbeks. Ta keeras padja teistpidi, et jahe pool peale jääks, ja heitis pilgu akna suunas. Sekundi murdosa vältel näis talle, et vihmast märja klaasi taga seisis kummaline, tumedate sorgus juustega tüdruk. Vaid silmapilgutus ja võõras oli kadunud.
.....
Silmavaatelt sõbralik, laitmatult korrektne, aga valvas nagu narkokoer, muigas Diana ja vastas: „Ei, aga ma pean temaga võimalikult kiiresti rääkima. Ma ütleksin, et see on hädaolukord.”
„Üks moment, ma uurin, kas ta on vaba.” Administraator tõstis oma perfektselt maniküüritud käe ja sirutas telefonitoru järele, jättes Diana enda ette kannatamatult ootama ja oma kuldsõrmuseid keerutama.
.....