Оглавление
Kristi Piiper. Tõde või tegu. I-III
Kristi Piiper. Tõde või tegu. I-III
Stella. PROLOOG
1. OSA. AASTA AEGA ÜKSI
2. OSA. PEALE KOOLI
3. OSA. TÄDI ASTA
4. OSA. KOHVIKUS
5. OSA. PIDU
6. OSA. JOHANNESE JUURES
7. OSA. TÄDI ASTA MÄRKMIK
8. OSA. KULLI KELDER
*
9. OSA. BEGERT
10. OSA. TÕELINE KULLI KELDER
11. OSA. PÕGENEMINE MAAMAJJA
12. OSA. DOKUMENDID
13. OSA. PEREKONNASALADUSED
14. OSA. HULLU TÜTAR
15. OSA. TÕDE VÕI TEGU
16. OSA. ÖÖ
17. OSA. TÕDE
18. OSA. SAMA SITT, TEINE PÄEV
*
19. OSA. ELUMUUTUSED
20. OSA. VIIMANE PÄEV KODUS
21. OSA. LASTEKODULAPS
Ema saladus. PROLOOG
1. OSA. UUS ELU
2. OSA. ANNABEL
3. OSA. SEGASED UNENÄOD
4. OSA. KAHTLUSED
5. OSA. JOHANNES JA MURE KÄRDI PÄRAST
6. OSA. TUTVUMISÕHTU
7. OSA. ÖÖ
8. OSA. KÄRT
9. OSA. FOTOD
10. OSA. PLAAN
11. OSA. SISSEMURDMINE
12. OSA. JÄLLE SANDRA
13. OSA. SELGELTNÄGIJA
14. OSA. TAGASI KODUS
15. OSA. ANNABEL JA EVA
16. OSA. PRAKTIKA
17. OSA. RASEDUS
18. OSA. ANNABELI SALADUSED
19. OSA. TÜLID
20. OSA. ETTEVALMISTUSED
21. OSA. VORMSIL
22. OSA. HENN
23. OSA. ÖÖ SAAREL
24. OSA. TEINE PÄEV
25. OSA. VAIMSE TERVISE KESKUS
26. OSA. OKSARAAG
Tõde. 1. OSA. MÄRKMIK
2. OSA. FOTOD
3. OSA. STATSIONAARIS
4. OSA. EVA
5. OSA. LINNAS
6. OSA. COLD TURKEY
7. OSA. JOHANNES
8. OSA. KÕIGI PLAANIDE EMA
9. OSA. PAJU 17
10. OSA. ANNABELI KADUMINE
11. OSA. TANKLAS
12. OSA. EMETIIN
13. OSA. TERVISEKONTROLL
14. OSA. HAIGLAS
15. OSA. KUULDUSED
16. OSA. KÄRT JA JOHANNES
17. OSA. OLARI
18. OSA. KÕIK TEED VIIVAD DUBAISSE
*
Отрывок из книги
Stella ärkas oma sünnipäevahommikul vara. Ta pigistas silmad kinni ja jäi ootele. Küllap tuleb kohe-kohe emps koos koogi ja kingitusega talle õnne soovima. Nii oli juba 13 aastat järjest olnud ja kindlasti on ka täna, kui ta 14 saab. Stella teadis, et on juba suur tüdruk, kuid see oli nende väike armas traditsioon ja tal polnud kavatsustki seda vanemaks saamise tõttu lõpetada. Tüdruku tuba oli paksude kardinate tõttu hämar, kuid juba piilusid sisse esimesed päikesekiired. Kell pidi päris palju olema. Stella ootas kümme minutit, siis pool tundi, või oli see tund või isegi paar? Ta näppis rahutult oma pikka heledat juuksekiharat. Vaikselt tundis ta, kuidas jalad sunnitud lamamisest rahutuks muutuvad. Kuhu ema ometi jääb? Ta ei ole ju ära unustanud, et mul sünnipäev on, mõtles Stella kulmu kortsutades ja tegi silmad lahti.
Tuba oli järjest valgem. Stella pilk langes kirjutuslaua kohal tiksuvale ümarale seinakellale. Juba pool üksteist! Nii kaua ei olnud ta kunagi sünnipäevahommikul ootama pidanud. Mis siis nüüd ometi lahti on?! Oleks tööpäev, oleks emal võinud varane vahetus olla, aga pühapäeval oli ta alati kodus.
.....
Öelnud veel oma aadressi, pani Stella telefoni ära ja jooksis kööki, et tädile vett tuua. Äkki ta tahab juua? Äkki peaks talle aspiriini andma või midagi? Kunas see kiirabi juba tuleb?! Stella tundis, kuidas temas hakkas maad võtma paanika. Teda haaras hirm, et tädiga võib midagi juhtuda, ja hirm, mille pärast ta tegelikult häbi tundis – egoistlik kartus lastekodusse sattuda, mis tundus suuremgi kui hirm tädi surma ees. Stellal oli selle pärast piinlik ja ta raputas mõtte eemale peletamiseks pead, kuid ta ei saanud midagi teha, et see jälle tagasi tuli. Ta oli ju ainult viieteistaastane, tal ei lubataks elu sees ilma hooldajata koju elama jääda.
Stella lasi klaasi külma vett täis ja läks tagasi teise tuppa. Tädi oli tumbalt maha vajunud ja lamas selili maas, silmad lahti. Stella kükitas Asta juurde, keeras ta vasakule küljele ja painutas pea kergelt kuklasse. Ema oli kunagi õpetanud, et nii on hingamisteed kõige paremini avatud ning kui on kindel, et ei ole olnud kukkumist, siis on see kõige õigem asend abi ootamiseks.
.....