Missioonisõdurina Aafrikas

Оглавление

Kristo Pals. Missioonisõdurina Aafrikas

Sissejuhatus

Nii see kõik algas

Väljaõpe Soomes

Reis missiooni sihtkohta

Kuhu ma sattusin?

Eluolu baasis

Role 2 ehk meditsiin missioonil

Ikka vist jään elama

Kuumim koht Malis

Riigijuhtimise eripärad siin ja seal

Esimese rühma koolitusristsed

Igavuse peletaja: kompaniisisene koolitus

FOTOALBUM

Pilte kohalikust elust

GTIA7 saabumine

Laskeväljaõpe ja inimõiguste etendus

Meie oma naine Malis: Eva Diallo

Raha, raha, raha

Kuidas teha head

Kuuldused ja kauaoodatud puhkus

GTIA8 pikk ootus

GTIA8 saabumine ja missiooni lõpp

Lõppsõna

Отрывок из книги

VAIKSEL JA VARJATUD MOEL alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.

Enne mind ja mu kaasvõitlejaid oli kohalikke koolitatud juba kaks aastat ning militaarkultuuriõpet said sajad kohalikud sõjamehed. Lisaks saadeti ÜRO kattevarjus mõni inimene pealinna Bamakosse infot koguma ja analüüsima, üks logistik lähetati suuremate jõudude tulekut ette valmistama ning mõned täiesti salajased inimesed läkitati tegelema veelgi salajasema asjaga, millest nad ise ka väga täpselt aru ei saanud. Loodi ühine kompanii, soojendati üles lähedased liitlassuhted NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga ning värskendati suhteid lätlastega ja mõningal määral ka leedukatega.

.....

Seega – ühtegi konkreetset põhjust välja tuua ei olegi võimalik. Küllap oli see kombinatsioon neist kõigist, mida vürtsitab kerge seiklusjanu. Ja mis peamine: missioon algab hilissuvel ja tagasitulek on talve lõpus. Ei mingit külmetamist! Eestimaa on küll ilus, aga talve pole ma veel lõpuni nautima hakanud ja nii hellitasingi end mõttega olla pooleaastane kliimapõgenik.

Ideest kandideerimistaotluse täitmiseni tuli aga läbida mitu kohustuslikku etappi, mis saanuks tärganud ideed kustutada. Esimene samm: arutelu perekonnaga. Naine ütles pärast üsna keerutamata serveerimist kohe „jah“. Ei tea, kas olin millegagi hakkama saanud, et aktsepteeriti kaugabielu, või oli see juba harjumus, sest olen varemgi pooleaastaste õppimistsüklitega kodust ära olnud. Tütre „jah“ tuli pärast guugeldamisega saadud veendumust, et Mali ja ebola ei ole sünonüümid. Poisid ei arvanud midagi. Nelja-aastaselt mingit süvanalüüsi loota on naiivne ja too kümneaastanegi käitus vahel kui neljane.

.....