Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro, e.k. Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome teineteist üle pika aja jälle leidsid. Mida teati naabritest viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Kuidas teave lahe vastaskallastele jõudis ja kes olid need inimese, kes seda vahendasid? Autori isiklikule kogemusele tuginedes üritab raamat vastata ka küsimusele, kuidas nägi välja Eesti iseseisvuse taastamine Soome poolt vaadatuna. Terve peatükk on pühendatud 1991. augusti otsustavale nädalale ja tollase välisministri Lennart Mere tegevusele Helsingis. Rohkesti ruumi on antud Eesti Helsingi saatkonna ülesehitamisloole. > Lühikokkuvõte teemades. Eesti ja Soome vaheliste suhete aeglane taastumine, võtmeisikud. Kekkoneni visiit, laevaliikluse avamine, raadio-ja tv -koostöö, 1980ndate algus, õpilasrahutused Tallinnas, 40 kiri, selle kajastamine soome ajakirjanduses. Fosforiit, IME, Rahvarinne, Eesti Kongress, vastukajad Soomest. Eesti uued tegijad Soomes. Soome kodanikuühiskond ärkab, suured korjandused Eesti heaks. 1990-1991 Eesti taotleb tuge läänest, mh. Soomest. Sündmused Lätis ja Leedus. Helsingisse rajatakse Eesti kultuuripunkt (muutub hiljem saatkonnaks). Iseseisvuspäeva referendum Soomes 3.3.1991. Augusti lõpunädal 1991, Lennart Mere tegevus Helsingis. Sündmused Moskvas ja Leningradis, otsustav päev Toompeal, iseseisvuse tunnustamispalved Helsingis olevatele esindustele. Soome teeb oma otsuse 25.8.1991. Algab Eesti massiivne toetamine riiklikul tasandil. Raamatu viies osa keskendub Eesti välissuhtluse ülesehitamisele (mh. konsulaartoimingute alustamisele), Helsingi Eesti saatkonna taastamisele ja oma endise saatkonnamaja tagasisaamisele. Lisaks autorile on raamatus hulganisti teisi pealtnägijaid ja meenutajaid ning rohkesti fotosid ja dokumente. Teos on varustatud isikunimede registriga.
Оглавление
Kulle Raig. Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde)
Lugejale
kõik muutub
Tagasitee algus
Uued lõuna tee kulgejad
Valge laev saabub
Kümnendivahetus
Täällä Eestin radio, Tallinna …
Mis Eestis tegelikult toimub?
Kõnekad faktid
Uue aja kuulutajad
Tere, perestroika!
miski ei kao
Kaks portreed Eesti-galeriist
Vaenlane lauldakse sohu
Kodanikuühiskond näitab jõudu
Põhja tee kulgejad
Uus aastakümme ja uued ülesanded
Pilk lõunasse
iga asi omal ajal
Peaministri talvised Soomes käigud
Verise jaanuari tähtsad otsused
Hädakaitsega liialdamise pikk traditsioon
Kultuuripunkti-nimeline infobüroo
Veenev sõnum maailmale
Rahutu suvi 1991
carpe diem
Must esmaspäev
Nüüd või mitte kunagi!
Mull lõhkeb
Neljapäev annab lootust
Tunnustuste sadu
ring saab täis
Lendstart
Olukord selgineb
Majandussuhted korda!
Eesti sünnipäev ja Warma noot
Tulen maalt, mille nimi on Eesti
Viisasabadest viisavabaduseni
Koos tehtud, hästi tehtud
Tagasi Kaivopuistosse
Allikad
Nimeloend
Отрывок из книги
2008. aasta sügisel tutvustasin Soome eri paigus Mika Waltari uustrükis ilmunud raamatut Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta (1941; eesti keeles 2008). Näitasin ka kroonikafilmi, kus Nõukogude armee üksused 1939. aasta oktoobris üle Eesti piiri veerevad, et kohad baasides sisse võtta. Pärast järjekordset loengut tuli minu juurde noorepoolne naine, kes kuuldust šokeerituna vaevu suutis oma mõtet väljendada – kõik, mis ma rääkisn, oli talle uus ja tundus uskumatu. Ilmselt esindas ta sugupõlve, kelle kooliõpikutes räägiti naabermaast vaid kui Nõukogude Liidu osast.
Otsustasin, et teen teoks selle, mida minult juba ammu oli oodatud – panen kirja nii Eestit kui ka Soomet puudutavad mälestused ja sündmused, milles ise osalesin. Ainest peaks jätkuma vähemalt ühe raamatu kirjutamiseks, sest minu teekond Soome sillal on kestnud kaua. Sild, mida Eino Leino pidas vaid kuldseks unelmaks, viis mind avaramasse ja avatumasse maailma, oli tee uute teadmiste ja minu elu sügavalt mõjutanud inimeste juurde.
.....
Hiljem, 1970. aastatel, kui olud läksid karmimaks, sai tollastel kommunistliku partei juhtidel villand eestlaste hulgas kuulsa telenäo Väinö Purje ehk Väiski K-Kauppa toidupoeketi „valelikest“ lihareklaamidest ja hakati plaanitsema Tallinna katustelt TV-antennide mahavõtmist. Seda oli aga lihtsam mõelda kui teha. Vastulöök siiski anti: veel lapsekingades Eesti Televisioonis hakati 1956. aasta oktoobris Moskva käsul edastama soomekeelseid saateid. See kestis kuni 1974. aasta juulikuuni, kui seda laadi tegevus rahvusvahelistele lepingutele tuginedes lõpetati.
1950. aastatel algas sõpruslinnade liikumine ning agaralt hakati tõlkima soome kirjandust. Kümnendi lõpuks olid hakanud kuju võtma paljud ühised huvid ja koostööväljavaated ning tundus, et sugulasrahvad teine teisel pool Soome lahte olid üle kümne aasta teineteist uuesti leidmas. Suhete elavnemine korraga mitmel rindel ei saanud kõrgematele ringkondadele meeltmööda olla, kuid seda otseselt keelata ei olnud samuti võimalik, ehkki tahtmist kindlasti oli. Teataval määral mõjutas olukorda Hruštšovi sula, mis tegelikult jäi suures osas näiliseks. Näiliseks jäi Nõukogude Liidu juhi teinegi projekt. 1955. aasta juunis Eestis käies käskis „põllumajandusekspert“ Hruštšov hakata riigis maisi kasvatama. Seda kometit mängisid põllumehed mitu aastat. Kuid häda ajab härja kaevu: kaval eesti talupoeg külvas maisi vaid põlluäärtesse, lõunamaise liigi varjus aga küpses meie oma kodumaine leivavili.
