Отрывок из книги
Sa magad, Sean. Teed iga päev kella kaheteistkümne ja kahe vahel uinaku – põõnad võrevoodis, kardinad ees. Sinu nahk läigib, olen seda oliiviõliga määrinud, et su ekseemi leevendada. Arst kirjutas küll välja kortisoonkreemi retsepti, aga kasutan õli. Talle ei meeldinud seda kuulda, minu loodusravimeetod ärritas teda ja ta ütles, et sellest pole kasu. Tal on kindlasti õigus, aga õli on ihule palju leebem kui kortisoonpreparaadid – need küll võtavad ekseemi ära, kuid jätavad nahale jälje kogu eluks. Nii et mulle meeldib rohkem õli, mis meenutab randade, põrguleitsaku, päikeseloojakute ja külma retsinaga Kreekat. Aga iga kord, kui ma su pea ja ülakeha sisse määrin, hakkad sa halisema; kui ekseem eriti hull on ja sa ennast kratsid, pean sind õlitama viis-kuus korda päevas ja sulle enne magamist kindad kätte ja mütsi pähe panema, muidu järgnevad kratsimine ja haavad.
Sul on vasakus kõrvas ka kaks põletikku olnud. Need on jätnud trumminahka väikesed augud – arst nägi neid alles siis, kui mul õnnestus sind lõpuks kõvasti paigal hoida ja ta torkas sulle pipeti kõrva, et puhastada kuulmekäik vaigust ja verekorbast. See aitas. Nüüd ei ärka sa enam igal ööl mitu korda valu pärast nagu talvel. Nüüd magad sa öösel niisama rahulikult nagu päeval, sul ei ole enam silmaalused tumedad ja sa ei ole väsinud.
.....
Võib-olla on see ka tõsi, mees kujutas seda võib-olla ise samuti ette, nagu Madelaine selle üle oli mõelnud, seda uskunud ja palju aastaid ette kujutanud: päeva, mil lunastatud ja patused igaveseks kahte lehte lüüakse ja ise suunas saadetakse, nagu see kena mees meeldiva tämbriga ja otsekohese tõsidusega hääles kogu rahvale kõneles. Ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka ülejäänud maailmale, kes loomulikult ka kuulab selle mehe juttu, miljonid ameeriklased noogutavad kinnitavalt ja isegi hõiskavalt selle peale, mida mees isiklikult arvab ja usub ja kujutleb lõpuks kätte jõudvat: viimne võitlus, piibli ettekuulutuste lõplik kinnitus.
Teistele tähendab see midagi täiesti konkreetset. Kommunistliku Nõukogude Liidu võimukandjatele käib jutt võimust. Nemad kuulavad, kuidas nende rivaal ja maailma mastaabis vaenlane kuulutab, et tema kui superriigi USA riigipea isiklikult usub ja lausa loodab selles headuse ja kurjuse maailmas finaali. Ta on nad juba paika pannud. Ta on jaganud inimkonna – õigemini riigivõimud – kahte kategooriasse. Nõukogude Liidu paigutab ta kurjuse hulka ja nimetab seda isegi kurjuse impeeriumiks, ka kaamera ees, kogu maailma kuuldes. Selle panevadki Moskva võimukandjad Reagani ütlusse – mitte kristliku sõnumi, vaid ähvarduse, mis peitub sõnade ja sõnastuste taga, mille tema kui superriigi number üks vastutav ja valitud pea saadab Venemaale, muu hulgas selle, et ta ei usu mitte ainult oma sõnu, vaid ka oma vahendeid kui aatomiriigi USA sõjaväe ülemjuhataja, mistõttu ta võib Ameerika presidendina põhiseaduse järgi päästa tahtmise korral valla maailma lõpu, millest ta nii avameelselt, ausalt ja otsekoheselt räägib. Teisisõnu alustada nii teoorias kui ka praktikas Nõukogude Liidule ulatuslikku aatomirünnakut, mille ta poodiumil seistes piibellikku sousti kastab.
.....
