Mountolive
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Lawrence Durrell. Mountolive
I
II
III
IV
V
VI
VII
VIII
IX
X
XI
XII
XIII
XIV
XV
XVI
Saateks
Отрывок из книги
Noore töötajana, kes oli ülimalt paljutõotav, oli ta saadetud aastaks Egiptusse, et ta täiustaks oma araabia keelt, ja Ülemkomissariaadi atašeena leidis ta end kirjutaja rollis, kes ootab määramist esimesele diplomaatilisele ametikohale; aga juba käituski ta nagu noor saatkonnasekretär, olles täiesti teadlik oma tulevikuameti kohustustest. Ainult et täna oli tal omajagu raskem kui tavaliselt end vaos hoida, sest kalalkäik tekitas temas suurt põnevust.
Ta oli tegelikult üsna unustanud oma kunagi laitmatu tenniseriietuse ja kolledžibleiseri, ning fakti, et pilsivee tõusmine läbi põrandalaudade oli ta valgete tenniskingade ninadele tekitanud mustad randid. Egiptuses näis igaüks end kogu aeg niiviisi unustavat. Ta õnnistas juhuslikku soovituskirja, mis oli toonud ta Hosnanide maavaldusse nende suurde vanamoodsasse majja, mis oli ehitatud Aleksandria lähedal asuvate järvede ja kaldapealsete lähedusse. Jah.
.....
Nad käisid sageli Leila abikaasa õhutusel koos kõrbes ratsutamas ning siis avastas ta ühel täiskuuööl, lamades kõrvuti tuule lumivalgeks silutud liivaluite najal, enda vastas hoopis uutmoodi Leila. Nad olid söönud koos õhtust ja ajanud tontlikus kuuvalguses juttu. „Üks hetk,“ ütles naine äkki, „teil on toidukübe huule külge jäänud.“ Ning kummardunud talle lähemale, võttis ta selle sealt keelega ära. Ta tundis oma alahuulel korraks justkui Egiptuse kassi väikest sooja keelt. (Just alahuult hammustades oligi ta alati öelnud sõna „pagan“.) Ta kahvatas ja tundis end justkui minestavat. Aga naine oli päris tema ligi, nii ohutult ligi, naeratades ja kirtsutades nina, et ta suutis naise vaid embusesse haarata ja tema ligi kummarduda, nagu kummarduks ta peeglisse. Nende kogelevad huuled kohtusid nagu peegeldused järvepinnal. Mountolive’i mõistus pihustus tuhandeks killuks ning lendas laiali neid ümbritsevasse kõrbe. Armastajateks saamine oli nii lihtne ja sai teoks nii tahtmatult, et mõnda aega ei saanud ta arugi, mis oli juhtunud. Kui ta taas mõtelda suutis, näitas ta kohe välja, kui noor ta alles on, pomisedes: „Aga Leila, miks mina?“, nagu oleks naise ees lahti kogu valikute maailm, ning ta suutis vaid hämmelduda, kui naine temast eemaldus ja kordas tema sõnu justkui muusikalise dissonantsiga, sest mehe küsimuse poisilikkus oli teda pahandanud: „Miks sina? Lihtsalt niisama.“ Ja siis luges ta Mountolive’i hämmastuseks vaikse armsa häälega ette lõigu ühelt oma lemmikautorilt:
„Meie ees on nüüd lahti saatuse rada, kõrgeim tee, mille inimene võib kas vastu võtta või ära põlata. Meie rass pole veel täisealine, see pärineb puhtaimast põhjamaa verest. Meie loomus ei ole veel rikutud, me oleme piisavalt tugevad, et valitseda, ja piisavalt nõtked, et alistuda. Meile on sisendatud puhta halastuse usku, mille me peame nüüd kas reetma või õppima seda järgides kaitsma. Me oleme rikkad päritud autunde poolest, mille meile on jätnud tuhandeaastane rüütlite ajalugu ja mida me peame päev-päevalt januselt suurendama, sest et inglased, kellele autunde ihalus näib patusena, on maailma kõige tülgastavam rahvas.“
.....