Отрывок из книги
Rünno lennutas kustutatud suitsukoni laia kaarega köögiaknast välja. Kohe jõudis ta seda kahetseda – see oli tal viimane sigaret, sedasama oleks saanud korra veel läita, kui nälg väljakannatamatuks muutub. Aga nagu ei saa tagasi kutsuda lendulastud noolt, lausutud sõna ega möödunud sekundit, polnud ka konist enam abi. Rahulolematul ilmel seiras ta kaotsiläinud mahvide lendu porilombi poole. Rünno läks tuppa ja viskas külili voodisse.
Olukord oli kitsas. Mitte voodis, seal mahtunuks laiutama, tema materiaalne seis oli nigel. Kaks kuud maksmata telefoniarved piirasid mobiilikõnesid. Välja ei saanud ta valida, aga nagu oleks kokku lepitud, ka sõbrad ei helistanud talle. Seekord mängis mäkra siiski juhus, sest muidu oli ta oma tutvusringkonnas väga populaarne kutt, eriti just seetõttu, et tal oli oma isiklik korter, kus sai alatihti pidutseda.
.....
Teekond sihtkohta kestis kaugelt üle tunni – Miku elukoht asus kusagil Kesk-Soomes. Koht tundus Rünno jaoks liiga kaugena, aga samas polnud tal vajagi tihedalt Eestis käia: korterisse võivad mutt ja vanamees üürilised võtta, kuniks ta ise Soomes. Helgeid tulevikuplaane mõlgutades ja sõbraga lobisedes hakkasid nad kohale jõudma.
Mikk pööras kõrvalteele ja peatus muinasjutuliselt kauni koha peal. See oli nagu mingi talu majapidamine, aga ilma loomataranditeta. Mikule oli elamiseks antud väike madal maja korralikult sisustatud ruumidega, kust ei puudunud suur televiisor ega võimas stereosüsteem. Köögiletilt vaatas vastu moodne köögitehnika ja Rünno piidles juba ringi, kas on kuskil näha naisterahvale kuuluvaid esemeid. Ta oli järeldanud, et sõber on naisemeheks hakanud. Selle küsimuse peale naeris Mikk ta välja. „Milleks?” küsis ta ja pöördus lauda katma.
.....
