Отрывок из книги
Ühel tuisusel talvepäeval sai Maya teada, et ta on juba suur. Küllalt suur, et õppida ilma emata toime tulema. Maya oli kolmekuune kutsikas, kes taipas maailma asjadest päris palju. Ta teadis, et söögitädi annab süüa, teadis, et peab kükitama nurka paberitele, kui kõhu alt pakitseb. Ta teadis ka seda, et mõnikord lubatakse neid õdede ja vendadega tagasi teise tuppa emme sooja kaissu, ent selleks tuleb enne veidikene nutta.
Täna oli Mayal just selline tuju, et oleks tahtnud tunda emme soojust ja salaja tissi suhu võtta. Püüdlikult andis ta niutsumisega oma meeleolust märku, aga tema soovi ei täidetud. Söögitädi tõstis ta hoopis kingakarpi ja asetas koos sellega kaalule. Nüüd tahtis Maya küll vastu vaielda. Kuidas ta sai suur olla, kui mahtus kingakarpi? Tema mõõdud ja kaal pandi paberile kirja. Samamoodi kaaluti üle õed ja vennad.
.....
„Maya, tule, lähme nüüd tuppa, ma tutvustan sind veel ühe uue sõbraga.”
Maya vaatas umbusklikult ust. Ta oli suur ja tark ning kartis, et kui ta nüüd nõusse jääb ja sisse läheb, siis lõpeb kõik uus ja ta suletakse jälle koerte tuppa. Ometi võttis ta julguse kokku ja läks Poisile järele. Toas sirutusid tema poole taas võõrad käed nagu koera sünnikodus, aga seekord palju väiksemad. Need olid Tüdruku käed. Tüdruk rääkis Poisist õrnema ja vaiksema häälega, kui ta ütles:
.....
