Отрывок из книги
Põlluserva kuhjatud kõrgel raudkivihunnikul istus tütarlaps ja kõlgutas hoogsalt jalgu. Igavuse peletamiseks vedas ta küüneservaga oma päevitunud sihvakatele säärtele valgeid triipe. Ta oli väga pahas tujus. Miks just temal pidi nii igav olema, igavamast igavam? Aeg-ajalt upitas ta end oma lemmikkivi otsas püsti ning kätt päikese ette varjuks seades vaatas ringi. Hea seegi, et need kivid olid siia veetud. Ilmselt põldude võsast puhastamise ja kuivendamise käigus. Lõõmav päike oli need soojaks kütnud ja neil oli täitsa mõnus istuda, siin ei olnud ka putukaid kiusamas, rohu peal poleks neist pääsu olnud. Päike oli juba kesktaevas, ega lõunani polnudki palju jäänud. Uuesti kihvatas temas viha. Kes küll mõtles välja need pikad suhkrupeedivaod, mida siin kõplaga kraapimas tuli käia? Turul ja poes ju peete virnas, miks peab inimesi niimoodi piinama? Kusagilt oli ta kuulnud, et neid söödetakse loomadele – no takka targemaks, las siis need lojused ise künnavad oma sarvedega siit umbrohu minema. Veel parem oleks, kui nad sööksid ära kogu maltsa, siis oleks peedil ruumi ja valgust kasvada. Aga nii see kahjuks polnud ja ega elajas suudagi vahet teha, mida süüa nüüd ja mida hoida kevadeks. See, et elajad seda ei suuda, ajas jube vihaseks. Vihaseks ajas seegi, et need vaod olid tema meelest kohutavalt pikad. Hea, et põlluäär oli päikesekuumuses nii kõvaks kuivanud, et õigete liblede eraldamine valedest võttis tükk aega. Nii olid kõplajad, kes iga päev ametis, talle kauem seltsiks. Vao lõppu jõudmine võttis palju aega ja sealtki hoovõtt nõudis pingutust, sest ka otstes oli maapind paakunud. See ajas omakorda hinge täis. Tüdruk tõusis taas püsti ja ta silmad lõid särama. Eemalt paistsid väikesed täpid. Enam ei pea kaua kannatama. Varsti on seltskond kohal. Ajaviiteks tuhnis ta kaasavõetud riidest kotis. Tal oli vedanud, et temal ei olnud vaja siin orjata, sest ta oli koolis suvetööle jäetud ja pidi käima õpetajale näitamas matemaatikaülesannete lahendusi. Ka täna olid selles kotis kaustik, raamat ja pastakas ootamas. „Hurraa, homme lähen jälle kooli, kuulete, seapeedid!” hõikas ta ja tuju paranes kohe. Ta tegi näpu süljega märjaks ja silus triibud jalgadel tasaseks. Varsti on kõplajad kohal ja tema saab ka lõpuks koju. Siis aga meenus talle, et on ju alles lõuna ja korra käiakse veel põllu teises servas ära – seega ei pääse ta niipeagi. „Liigutage ometigi kiiremini!”
Nutuvõru kiskus ümber suu, aga ta pidi vapper olema.
.....
„Just, paras talle!” kinnitas ta häälekalt.
„Tere, Bärbel, mina olen Anna, saame tuttavaks, oleme nüüd naabrid,” ütles õue astunud tüdruk naeratades. Kuidagi pingevabalt ja lihtsalt käis see esmakohtumine. Kuigi Ellil polnud vähimatki kahtlust, et teisele ei olnud jäänud märkamata tema akna taga uudistamine, juttu ta sellest ei teinud, vaid vaatas südamliksooja pilguga otse Elli silmadesse. Elli meelest polnud need silmad tema omadega kontakti kaotanudki, kuigi keha oli majast aeda liikunud. Ta võitles õudusvärinatega.
.....
