Tapamaja
Описание книги
Kui Jack Reacher astub Georgia osariigis Margrave’i väikelinnas bussist maha, et otsida ammu surnud musta džässmuusiku jälgi, kavatseb ta üsna pea edasi sõita. Ootamatult vahistatakse ta aga mõrvas süüdistatuna. Terve Margrave näib olevat lausa ideaalne – vaikne, unine ja hoolitsetud. Nüüd aga on linnakeses toimunud mõrv ning süüdlaseks saab olla üksnes võõras. Sedapuhku on aga tehtud valearvestus, sest Reacher pole kindlasti mees, kes laseks end süüdi lavastada. Seda enam, et tapetuks osutub tema enda vend Joe, keda ta pole seitse aastat näinud. Ja Joe pole sugugi ainus tapetu. Loomulikult ei tule enam kõne allagi, et Jack Reacher linnakesest lahkuks. Igatahes ei lahku ta enne, kui on teada saanud, kes ta venna tappis ning milliseid hämaraid asju linna süütuilmelise pealispinna all aetakse.
„Tapamaja“ on Lee Childi fenomenaalse Jack Reacheri menusarja esimene raamat. See tutvustab lugejale Reacherit, kindla elupaigata sitket endist sõjaväepolitseinikku. Õppinud sõjaväes kiiresti mõtlema ja veel kiiremini tegutsema, on ta karmide aegade ideaalne action-kangelane.
„Kõik Reacheri-põnevikud on vinged lood, aga kuna see on esimene, tundub loogiline alustada sellest“ – Stephen King
Raamatusari on aluseks Amazoni algupärasele sarjale „Reacher“. Kordustrükk on täiendatud Lee Childi ja Philip Pullmani eessõnadega.
Отрывок из книги
Lee Childi juures pole huvitav mitte see, et ta on müünud tohutul hulgal raamatuid, vaid et ta kirjutab nii hästi. Mõnikord õnnestubki headel kirjanikel tohutul hulgal oma raamatuid müüa, aga et need kaks asja käiksid alati koos, seda ei saa mitte kuidagi öelda. Igal pool üle maailma on raamatupoodide „KRIMI” või „PÕNEVIKU” riiulitel kümneid, sadu ja võib-olla tuhandeid raamatuid, mis väljastpoolt paistavad täpselt samasugused nagu Lee Childi raamatud: kopsakad, palju lehekülgi, salapärased pealkirjad, kaaneillustratsioonil inimkogu, siluett taustal, mis võib pärineda ükskõik kust Ameerikas, pealkiri suurte lihtsate tähtedega – kuid väga vähe on selliseid, mis jutustavad oma loo nii elavalt, nii kokkuhoidlikult, või millel on jutustada nii häid lugusid.
Mulle meeldivad põnevikud ja Lee Childi hakkasin ma tähele panema siis, kui nägin, et tema raamatute hulk kasvab ning võtab raamatupoodide riiulitel aina rohkem ja rohkem ruumi, ja kui neid oli juba umbes pool tosinat, mõtlesin ma, et targem oleks pilk peale heita. Niisiis ostsin ma „Tapamaja” ja hakkasin lugema. Ma lootsin midagi asjalikku, midagi, mille saaks vaevata lõpuni lugeda, midagi mõõdukalt rahuldustpakkuvat – teisisõnu midagi ebatavalist, sest tavalisi raamatuid on palju ja neid, mille lugemist ma alustan, on palju rohkem kui selliseid, mis ma läbi loen. Ma suhtun raamatutesse, mida ma meelelahutuseks loen, darvinistlikult, või ehk siis herbert spencerlikult, täpselt nagu ka telesaadetesse: kui ma kaotan huvi, on kogu lugu. Ma usun, et Šeherezade mõistis, et valitseja Šahriari suhtumine on samasugune: kui naine ei suuda valitsejale enam huvi pakkuda, jääb ta peast ilma.
.....
„Kuus kuud tagasi,” vastasin ma. „Aprillis.”
„Kas te olete pärast seda kusagil töötanud?”
.....