Отрывок из книги
„SRTR 9086 Roobaku kapten Volmer,” luges Jaak Volmer radiogrammilt, mille radist Peeter Laubre talle piduliku näo ja teatraalse kummarduse saatel ulatas. Markonil oli nii maias ja meelas nägu nagu köstri kassil, kes on pühapäeva hommikul peremehe tähelepanematust kasutanud ja koorekirnust matti võtnud. Endamisi pidi Jaak aga konstateerima, et sõnaühend „kapten Volmer” ei tundunudki enam võõras ning see pani teda muigama ja endalt küsima, on ta siis tänaseks kapteniks olemise otsustanud. Vanema kolleegi Koti Sassi sõnad „kapteniks saad alles siis, kui oled selle ise ära otsustanud” ei olnud ununenud, kuid seni polnud jätkunud töö kõrvalt aega filosoofiaga tegelda. Radiogramm näpu vahel, vaatas Jaak troopilises päikeses sillerdavale merele ja püüdis eneses selgust saada – oli ta rahul oma kaptenistaatusega või oleks palju lihtsam olnud vanemtüürimehe paguneid kanda. Korraks vilksatas läbi pea mõte, kui peaks uuesti kellegi Paškovi-sarnase kamandamise ja nöökimise all olema ning see pani tahtmatult õlgu väristama ja nentima, et ei enam. Markoni tammus kärsitult jalalt jalale ja vehkis käega, nõudes kapteni tähelepanu. Lõpuks ei pidanud ta vastu ja purtsatas kärsitult:
„Loed ka või?” Alles nüüd pööras Volmer muigvel näo radisti poole ja lausus, mõõtes jalalt jalale tammuvat Peetrit iroonilise pilguga:
.....
„Justament ja täpselt,” noogutas Mani ning ajas näpu jälle tähtsalt püsti. „Kui keegi viitsis ennist tähele panna, mida ma sii vilusoofiast rääkisi …” Nüüd leidis Mihkel Tüür paraja aja olevat vimkavennale põõna panna ja hüüdis Draakoni jutu vahele:
„Kas sa, pootsman, mötled seda augukeste teooriat?” Jälle rõkkas tekk meeste naerust. „Suure augu teooria, augukeste vilusoofia,” kostsid ülemeelikud hõiked.
.....
