Отрывок из книги
Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.
Oblonskite kodus oli kõik segamini. Naine sai teada, et mehel on olnud vahekord nende majas teeninud prantsuse guvernandiga, ja teatas mehele, et ta ei või temaga ühes majas elada. See seis kestis juba kolmandat päeva ja mõjus piinavalt nii mõlemale abikaasale kui ka kõigile pereliikmetele ja majalistele. Kõik pereliikmed ja majalised tundsid, et nende koos elamisel pole mõtet ja et igas sissesõiduhoovis juhuslikult kokku sattunud inimesed on omavahel rohkem seotud kui nemad, Oblonski pere liikmed ja majalised. Naine ei tulnud oma tubadest väljagi, mees oli kolmandat päeva kodunt ära. Lapsed uitasid majas omapäi ringi; inglanna läks peremamsliga tülli ja kirjutas sõbrannale kirja, paludes endale uut kohta otsida; kokk oli juba eile lahkunud, just lõuna ajaks; köögitüdruk ja kutsar palusid lõpparvet.
.....
„Minge ära, minge minema,“ hüüdis ta veel kimedama häälega, „ja ärge tulge mulle oma kiindumustest ja jõledustest rääkima!“
Ta tahtis ise lahkuda, kuid lõi vaaruma ja haaras toolikorjust kinni, et tuge leida. Mehe nägu vajus loppi, huuled punsusid, silmad valgusid vett täis.
.....
