Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele. Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!
Оглавление
Liis Paltsmar. Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas
SISSEJUHATUS
KEELEÕPE, KULTUURIDE KOKKUPÕRGE JA BÜROKRAATIA
JOHANNA JA VICTOR, CUQUITAST RÄÄKIMATA
ESIMESED TUTVUSED, TANTSUD JA RETKED IMEDEMAAL
MELBA JA FRANKLIN EHK JÄLLE UUES KODUS
DAMAS VOLUNTARIAS13 EHK VABATAHTLIKE ARMEE
PURA VIDA EHK SIGADEGA KARIIBI MERES SUPLEMAS
KUIDAS TANTSUPALAVIK VÕIB AKTIIVSE VULKAANI JALAMILE VIIA
KUMMALINE DONJA HANNIA
LÕPUKS AVANEB MULLE ARSTIKABINETI UKS
JÕULURÕÕMUD TROOPIKAS
KÜÜNARNUKITUNNE EHK ANDKE MULLE SÜSTAL!
VALGE KITLIGA KANGELASEKS
KAS TEIL SEAL KÜLMAS ON KA GRIPP?
HAIGLA LABÜRINTIDES SAAB ELU HOOGU JUURDE
KUIDAS ME NÄDALAGA RANDU JA VULKAANE VALLUTASIME
KAS SINIMUSTVALGE ON UUS JALGPALLILIIGA?
MERIKILPKONNADE UUE ELU IME
HÜVASTI! PEATSE KOHTUMISENI!
IGA UNENÄGU LÕPEB KORD
KODUS…
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Minu perekondadele nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Te olite mu moraalne ja materiaalne tugi, elasite üle minu korduvad rahakotikaotused ning rändasite koos minuga hoolimata palavikust ja hõõrutud jalgadest.
Kui olin 16aastane, sattusin juhuslikult noorteorganisatsiooni EstYES[1.] korraldatud rahvusvahelisele õppereisile, mis tol korral toimus küll Eestis, kuid mille kokkutulnud rahvaste paabel hõlmas peaaegu poolt Euroopat. See üritus avas ukse uude ja huvitavasse maailma, mis viis mind edasi erinevatele rahvusvahelistele noorsoovahetustele, seminaridele ja töölaagritesse. Tänu EstYESile hakkasin maailma ja inimesi nägema hoopis teise külje alt. Kogesin, et laias laastus on inimeste mured ja rõõmud igal pool sarnased – olgu siis Eestis, Hispaanias või hoopis Aafrikas. Erinevused seisnevad eelkõige pisiasjades, millest sünnivad ka kultuurišokid ja konfliktid. See kõik oli nii põnev, et minus süttis soov mõnda kultuuri täielikult sisse elada, ja parim võimalus selleks tundus veeta kusagil aasta vabatahtlikuna.
.....
„Lähme sõidame natuke ringi,“ ütleb ta. „Mu täditütar on haiglas ja ma lubasin teda täna vaatama minna. Tule, lähme! Victor peab tööle minema, meie saame natuke linna peal käia.“
Mul ei ole erilist valikut. Võõraid inimesi haiglasse vaatama minna tundub küll natuke imelik, aga teisest küljest näengi sel viisil juba kohe siinseid haiglaid.
