Le Rhino

Оглавление

Liisi Õunapuu. Le Rhino

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

Отрывок из книги

Minu siiajõudmine oli isevärki kummaline teekond. Mõmmik oma puhmaskulmude ja nukra pilguga tuli minu juurde, palus mul istuda ja ütles, et ta leidis kellegi, kes teda mõistab. Eelnevad neli aastat olin mina teda mõistnud, kuid sel kolmapäeval läks meie ühesuunaline tee äkitselt kahesuunaliseks, ning mina sõitsin täiesti vales suunas. Arvasin, et tunnen teda. Oskasin tal varbaid mõnust krõnksu ajada ja panna ta kohvile täpselt kolm supilusikatäit koort. Teadsin, et ta kardab inimesi, kellel on karvased kõrvad, ja sõna „bidee” tekitas temas tohutut piinlikkust.

Paraku jäi tol kolmapäeval neist teadmistest tema mõistmiseks liiga väheks. Ta mõmises sõnu, nagu „anna mulle andeks” ja „armastus”, kuid mina sooritasin samaaegselt kiiranalüüsi, et tuvastada, mida ma võisin küll viimasel ajal valesti teha.

.....

Need sõnad kajasid mu ajukurdudelt tagasi nagu kellalöögid tühja kiriku kivistelt seintelt. Mees naeratas mulle vaevumärgatavalt, võttis postikoti sanga taas kätte, noogutas hüvastijätuks ja astus rattakrigina saatel mööda hommikust tänavat edasi. Vaatasin jahmunud näoga tema lahkuvat kogu, kuni see majade taha kadus. Raputasin pead, teadmata, kas olin üllatunud iseenda matslikust käitumisest või postiljoni aususest, kuni tajusin paberilehte oma vasakus käes. See oli lavendlililla ja sellele oli päris tindiga kalligraafiliselt kirjutatud järgmine sõnum:

Peagi avatav kohvik Le Rhino otsib oma rõõmsalt kummalisse kollektiivi säravaid kiiksuga suhtlemisvaegusetuid hingi. Mida napakam oled, seda enam sind soovime. Ootame sind ja su sooviavaldust hiljemalt vaarikapirukapäevaks. Asume nurga taga. Enne sisenemist pühi palun jalad!

.....